juhtkiri ⟩ Raha ei haise

Tartu vangla. Foto: Kristjan Teedema

Tagantjärele targana tuleb öelda, et Andrus Ansipil oli õigus, kui ta linnapeana sõdis Turu tänava äärde tuhandekohalise vangla ehitamise vastu. Aga tolleaegses sõnasõjas minister Märt Raskiga ei kõlanud argumenti, et aastal 2024 on vange sinna leida vaid 318, sest kuritegevus ja karistuspoliitika ühiskonna küpsedes muutub. Nüüd on 933-kohalises vanglas 615 kohta tühjad.

Alarakendatud kompleksis on üks hoone suisa tühi ja riigi peale kokku on täitmata pooled vanglakohad. Justkui ei olegi Tartu vanglat enam vaja.

Siin tuleb esitada küsimus: milleks Tartule vangla? Kas tööandjana, sest 150 töötajat pärast sadakonna suvist koondamist on Tartu tööturul siiski oluline. Liiatigi, et oma spetsiifilise koolituse tõttu on nad oluline lisaturvalisuse tagaja. Või põhimõttel «iga vald oma sandid ...» pakub Lõuna-Eesti kinnipeetavatele võimalust kohtu mõistetud karistust kanda kodule lähemal, et kinnipeetavatel saaks külas käia. Piirkondlikkuse printsiipi Eesti vanglad rakendavad, erandiks psühhiaatrilist eritähelepanu vajavad kinnipeetavad või näiteks seksuaalkurjategijad, kes on koondatud vastavalt Tartusse või Tallinna.