/nginx/o/2024/09/05/16338040t1he393.jpg)
Kell läheneb südaööle, on 28. august 2024. Gruusia, Stepantsminda linn, hotellituba. Spordikell näitab, et lõppeval päeval olen tuulde lennutanud 5250 kilokalori jagu energiat. Uus isiklik rekord ilmselt. Päev algas äratusega täpselt südaööl, seega on nüüd ärkvel oldud 24 tundi järjest. Vast veerand tundi magasin telgis pärast mäelt laskumist, jalad uksest väljas, sest saapaid lahti nöörida lihtsalt ei jaksanud.
Kuus päeva matkas meie kümneliikmeline seltskond koos reisikorraldaja Elamus Plussi kahe giidiga Kaukasuse mäestikus, eesmärgiga käia ära 5054 meetri kõrgusel Kazbeki tipus, mis on Gruusia kõrguselt kolmas mägi. Tegemist on kustunud vulkaaniga, viimati purskas see tuld välja üsna ammu, ligi 3000 aastat tagasi.
Teine eesmärk oli õppida alpinismi algtõdesid ja omandada praktilised põhioskused tehnilises mägironimises, sest Kazbek on suhteliselt lihtne mägi, kui ilmaga veab.
Suhteliselt.
Kui veab.
Kuna esialgu väga ei vedanud, olime sunnitud 3660 meetri kõrgusel baaslaagris veetma rohkem aega, kui esialgu plaanitud, ning tipuürituse lükkama päris viimasele matkapäevale. Ja oli see vast päev.
Teele
Kell 0.10 poen soojast magamiskotist välja. Tipukott on pakitud ja riided valmis pandud juba üleeilsest, kuna kolm päeva oleme siin baaslaagris sobivat ilma oodanud.
Jalga meriinosegu pikk pesu, fliisist matkaretuusid, kilepüksid. Kõige paksemad poolvillased matkasokid. Varupaar kaasa. Saapad, torpad ehk maakeeli säärekaitsmed. Selga meriino T-särk, meriinodžemper, vana kooli kampsun, tuulejope. Sulejope kaasa. Soe müts, kiiver, pealamp. Sõrmikud kätte, labakindad kaasa. Üks torusall kaela, teine kaasa, õhem nokkmüts kaasa.
Kotis on veel tehniline varustus (kassid, ronimisvöö, kirka, karabiinid), päikeseprillid ja -kreem, fotokaamera (selle võtaks välja alles laskumisel), väike apteek, energiabatoonid. Dokumendid. Rada läbib Venemaa territooriumi ja piirivalve võib üllatada.
Siis veel pool liitrit kuuma teed termosega ja poolteist liitrit eile läbi keedetud liustikuvett. Keetmata vett siin juua ei tihka, sest iga suurema kivi tagant võib leida karjuva vihje puudulikule käimlakultuurile. Platoo serval seisab ainult üks väga lagunenud ja üle ääre ajav peldik.
/nginx/o/2024/09/05/16338050t1h14ee.jpg)
Toongi telgi kõrvalt ojast vett ja keedan gaasipriimusel lahustuva kohvijoogi. Oja saab alguse väikesest porisest liustikujupist, mis laagriplatsi piiravat nõlva katab. Päevasel ajal harjutavad mitmed matkagrupid seal giidide juhendamisel kassidega liikumist, julgestamist ja kirkaga pidurdamist.
/nginx/o/2024/09/05/16338046t1h26a6.jpg)
Ka meie grupp koosneb peamiselt algajatest, kel pole tehnilise mägironimise ega köisseongus liikumise kogemust. Teel baaslaagrisse saime kiire väljaõppe, kui pidime ületama Kazbeki tipuliustiku alumise keeleotsa, mis aastatega üha lühemaks sulab. Õppisime tegema vahemehe- ja kaheksasõlme, kassidega jäänõlval liikumist ning liustikulõhede ületamist seongus.
/nginx/o/2024/09/05/16338047t1hf45a.jpg)
Nii, uus topsitäis vett keema, kiirkartulipudru jaoks. Neelan toidu tuimalt alla ja kell üks koguneme tiputõusuks. Telgid jäävad püsti, lõunaks peaksime siia tagasi jõudma. Taevas on täiesti selge, seal paistavad Linnutee, Orion, Suur Vanker ja Põhjanael. Poolkuu kerkib mäenõlva tagant ja annab veidi valgust juurde. Tuul on olematu ja õhk soojapoolne, võibolla paar kraadi alla nulli.
/nginx/o/2024/09/05/16338043t1h6c46.jpg)
Üsna tempokalt hakkame astuma sama rada, mille alguse eile päevavalges juba üle vaatasime. Peagi hakkab kõigil palav, kartsime külmemat ilma ja kõvemat tuult. Koorime kihte vähemaks. Kui tsiviilelus on riietus rohkem naiste teema, siis matkadel on just mehed need, kes lakkamatult muretsevad selle üle, mis neil seljas on. Milline pesu, mitu vahekihti, mis materjalist püksid jne, jne. Lõputult võivad nad vaielda selle üle, kas etem on meriinovillane või tehniline sünteetiline spordisärk. Igaühele oma, ütlen ma. Ise olen kindlalt meriinousku, nagu eelnevast nimekirjastki aru võis saada.
Tõus
Kaks ja pool tundi turnime pealampide valgel mööda kivist maastikku üha kõrgemale, valge tipuliustiku poole.Eelmisel päeval sadanud lumi on sulanud, kivid paljad. Paar korda välguvad äikesenooled, korra müristab, aga see pilv õnneks meieni ei ulatu.
Liustiku alguses paneme peale ronimisvööd, saabaste alla kassid, kinnitame vööle kirka ning seome end karabiinidega kolmekaupa köiskondadesse. Olen oma seongus tagumine, edaspidi on mu teejuhiks, elulõngaks ja nabanööriks see peenike punane triip lumel. Jälgin, et see oleks piisavalt pingul ja et ma sellele jumala eest kassiküüntega peale ei astuks.
/nginx/o/2024/09/05/16338049t1h4295.jpg)
Miks on meil vaid kolm köiskonda, kuigi grupis kümme liiget ja kaks giidi? Kõige vanem ja kogenum meie hulgast tundis end kehvasti ja laskus õhtul üksi alla eelmisesse laagrisse. Kaks kaaslast kartsid, et pole hästi aklimatiseerunud ega saa hakkama, ning otsustasid tiputõusust loobuda. See tähendab, et tõusu alustanud seltskond on ühtlaselt tugev ja giidid suruvad peale ehk natuke liiga kõva tempo. Esialgu on tõus lauge, kuid tuleb olla ettevaatlik, sest siin leidub jääkilbis lõhesid, mille viimastel päevadel sadanud lumi on kohati kinni katnud. Kõrguse tõustes muutub tuul külmemaks ja tugevamaks, sooja saamiseks tahavad kõik olla liikumises. Mäenõlv on järsk ja liiga kiireid samme teha niikuinii ei jaksa.
Mul pole voolikuga joogisüsteemi, kuid kotist veepudeli otsimiseks on peatused liiga lühikesed. Ühe pausi ajal saan pudeli koti küljetaskust küll kätte, ent tuules libiseb see pihust ja veereb hooga nõlvast alla pimedusse, Venemaa poole. Seljakotis on ka termos kuuma teega, aga selle kättesaamiseks peaks koti seljast võtma, milleks ei ole aega – me kõik oleme seotud ja peame liikuma koos ühtlases tempos.
/nginx/o/2024/09/05/16338041t1hef0b.jpg)
Kaugel all vasakul näeme Venemaa lähima linna Vladikavkazi tulesid. Silmapiirile tekib punane triip, mis lubab peatset päikesetõusu, valgust ja soojust. Rinda täidab lootus ja meeleliigutus. Plaanin tipus salvestada videotervituse oma vanemale tütrele, kes mõne tunni pärast hakkab Tartu ülikooli peahoones kaitsma doktoritööd. Sean mõttes ritta sõnu ja lauseid, mida tahan talle ütelda.
Tuisk
Siis tuleb pilv. See roomab kiiresti altpoolt meile peale ja matab kogu mäe valgesse lumetuisku. Whiteout. Tuisk on tugev ja terav. Meist eespool liigub lätlaste grupp, kes juba eile tippu üritasid, kuid poolelt teelt keeruliste ilmaolude tõttu tagasi pöördusid. Ronime nende jälgedes. Meie taga tuleb suur venelaste grupp, kes alustas tõusu Venemaa poolelt ning sammub nüüd meie jälgedes. Trügime kõik visalt ülespoole, samm sammu haaval.
Ühel hetkel jõuame lätlastele järele, nad on seisma jäänud ning arutavad isekeskis midagi. Nende giid on käinud eespool luuret tegemas ning selgitab, et oleme õigelt teelt kõrvale kaldunud ning siitkaudu tippudevahelisele sadulale ei pääse. Mingit rajamärgistust mäel ju pole. Olematu nähtavuse korral minnakse üles käsi-GPS-seadme abil, aga alles nüüd saame teada, et GPS-signaali pole meil juba tükk aega, ainus teejuht oligi lätlaste jäljerida. Asume Venemaa territooriumil ja nagu Tartu lennuväljal, nii segab Putin GPS-signaali ka siin piiritsoonis, juba mitu aastat. Selge ilmaga pole sellest probleemi, kuid olematu nähtavuse korral on võimatu ilma GPSita teed leida.
Tagant jõuavad järele venelased, kes bravuurikalt teatavad, et oleme õigel teel ja tahavad edasi tormata. Läti grupijuht kasutab juhust ning paiskab välja kogu oma nördimuse ja meelepaha nende riigi tegevuse suhtes. Pärast väikest puhkepausi pöörduvad venelased siiski ümber, tagasi alla, lätlased üritavad veel ülespoole trügida ja kaovad tuisku.
/nginx/o/2024/09/05/16338048t1h41f0.jpg)
Ühel neiul meie hulgast on alajahtumise tunnused, ta väriseb üleni ega suuda hästi kõndida. Poolel tõusul tabas teda iiveldus ning ta oksendas. Otsustatakse, et Kelli, üks giididest, läheb kohe koos temaga alla, ning et köiskonnad toimiksid, võetakse kaasa ka teine külmetav naine. Kolmekesi haihtuvad nad valgesse mudrusse.
Jääme poistega hetkeks aru pidama, keegi ei taha veel alla anda. Kaalume võimalust, et pilv läheb üle, sest mägedes muutub ilm alati ootamatult ning ilmateade lubas pärastlõunaks selget taevast. Poisid kaevavad kirkadega endale lumme diivani ja istuvad termotekile, mina üritan abitute tantsuliigutustega sooja hoida, istuda ei julge, tean, kui raske on hiljem tõusta.
Hirm
Teine giid Kaarel, kes meiega üles jäi, läheb üksi luurekäigule veidi kõrgemale, ta on siin mäel korra varem käinud ja loodab meie asukohast ikkagi aimu saada. Hetk hiljem pole teda enam näha. Siis hakkab Kaarli raadiosaatja pragisema siinsamas – ta on läinud üles ilma saatjata! Saatjast kostab Kelli hääl – hääl on hädas, nad on kolmekesi eksinud, jäljerada on kinni tuisanud ja väsinud tüdruku alajahtumus süveneb.
Meil viiel hakkab pisut õudne. Kujutan ette, kuidas meiegi siin oma giidi tagasi oodates jahtume, enam tõusta ei jaksa ning lumme tukkuma jääme, igaveseks, ei ärkagi. Baaslaagris tegutsev poolakate päästemeeskond avastab meie kehad alles kahe päeva pärast, telgist leitakse mu matkapäeviku igavlevad sissekanded elu viimastest päevadest, need avaldatakse postuumselt Tartu Postimehes. Montaažis on vahele lõigatud kaadreid 1959. aasta Djatlovi surmamatka toimikust. Ma ei tunne hirmu, kirjeldatud stsenaarium rullub silme ees nagu film, mis räägib kellestki teisest.
Poiste suurim hirm on, et tuisus kaotame raja ning laskume kogemata Venemaa territooriumile, kus meid kinni nabitakse ja Ukrainasse rindele saadetakse. Mõtlen algul, et hea must huumor, hiljem mõistan, et neil on tõsi taga. Teeme lärmi, et Kaarel laskudes meist märkamatult mööda ei põrutaks. Õnneks ilmub ta varsti tuisust jälle nähtavale ning kinnitab, et siit sadulale ei pääse. Kuna laskumist alustanud köiskond vajab abi, pole meil enam valikut – kiiresti järele neile. Kell on umbes 7.30, oleme 4866 meetri kõrgusel, tipust jääb puudu 188 tõusumeetrit.
Laskumine
Laskumine järsul nõlval on raske, kassidest hoolimata läheb üks ja teine libisema. Jäljed on kinni tuisanud, whiteout tähendab, et pole horisonti, pole mingeid maastiku kontuure, pole aru saada, kus tõus ja kus laskumine, kus taevas ja kus maa. Kaarel kasutab erksa nöörijupi otsa seotud raskust, et näha, kuhupoole on kallak.
/nginx/o/2024/09/05/16338042t1h3d74.jpg)
Varsti jõuame järele venelastele ning ka läti grupp ilmub tuisust, nemadki on tagasi keeranud. Kusagilt kostab ka meie tüdrukute hõikeid, poisid võtavad kõige nõrgema kahevahele ning teda oma kehadega soojendades talutavad teda edasi allapoole. Mingil hetkel ilmuvad valgest mäsust välja kaks kohalikku mäegiidi, kes on oma klientidega allapoole teel. Kõik see rahvas võtab nüüd nende sappa ja võib rahulikumalt hingata, eksimist enam kartma ei pea.
Mäest alla tulles oled sa igal juhul õnnelik – kas selle üle, et jõudsid tippu, või selle üle, et jõudsid elusalt tagasi.
Kell 10.45 (tegelikult on ju alles hommik), pärast ligi kümmet tundi rassimist oleme tagasi baaslaagris. Saadame nõrkenud kaaslased Poola päästemeeskonna telki tervisekontrolli (nad toibuvad ja nendega on kõik hästi), joome ära tipuviinad ning otsustame ühel häälel lõuna paiku asjad pakkida ja alla linna laskuda.
Laagriplatsil nutab lohutamatult Iraani naine, kelle abikaasa on mäel kadunuks jäänud. Mees ronis üles, suusad õlal, ning kavatses nendega mööda liustikku alla tuhiseda. Tema saatust me teada ei saa. Kell kaks päeval on telgid koos ja läksime. Nüüd siis raskete kottidega, jalad pehmed ja põlved tuld löömas.
Need viis tundi tunduvad lõputud, palju raskemad kui hommikune tõus, aga kella seitsmeks oleme laskunud baaslaagrist 1600 meetrit, kokku ligi 3000 meetrit madalamale kiriku juurde, kust võtame taksod hotellini.
Fotoaparaat jäigi kotipõhja. Ehkki kinnaste käest võtmine ja tagasi toppimine nõudis korralikku eneseületust, suutsin teha mõned klõpsud telefoniga.
Pettumus?
Kas pettumus on suur, küsivad sõbrad. Kas lähed uuesti, et see tipp ikkagi vallutada? Ei ja ei. Öeldakse, et mäest alla tulles oled sa igal juhul õnnelik – kas selle üle, et jõudsid tippu, või selle üle, et jõudsid elusalt tagasi. Mägesid ei vallutata, neil käiakse külas. Kazbekil ei olnud seekord tuju meid vastu võtta, mis siis ikka. Ta pakkus meile kogemuse, mis on ehk rohkemgi väärt kui tegemata jäänud ilupilt tipust.
Kas ma lähen kunagi veel mõnda mäetippu külastama? Kindlasti. Enese proovilepanek keerulistes tingimustes on parim viis puhata ja ajule restart teha. Iga matk on eelkõige teekond iseendasse, oma vaimsete ja füüsiliste piiride kompamine aitab oma mina uuesti defineerida – parimal juhul võid avastada midagi täiesti uut, aga tõenäolisemalt saad julgustava kinnituse sellele, mida juba ammu teadsid.
/nginx/o/2024/09/05/16338051t1h5b33.jpg)
/nginx/o/2024/09/05/16338052t1h7d2b.jpg)
/nginx/o/2024/09/05/16338044t1h19fb.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/12/04/15761930t1h4551.jpg)