Tänapäeva arhitektuuris on rahvusvaheliselt kujunenud üheks kõnekamaks teemaks rõdud ja lodžad. Esimene on justkui madala piirdega avatud tuba, kuhu avaneb siseruumist sein või uks, ning teine justkui suletud tuba, mille kaudu pääseb valgus ka siseruumi ning mille väliskülje lai aken või klaassein on avatav lükataval või volditaval moel. Mõlemad on kütteta.
Tellijale
Enriko Talvistu: rõdud, lodžad ja verandad kohustuslikuks
Tegelikult on nende erinevaid lahendusi niivõrd palju, et nad kipuvad sulanduma ning sageli on nende määratlemine kummagi tüübi alla segadust tekitav. Aga see välisõhuga kokku puutuv isikliku elamis- või tööpinna n-ö hooviruum leiab järjest rohkem projekteerimist ning on määrav uute hoonete välisilme kujunemisel.
Juba 18. sajandist alates levisid Hispaanias ja Prantsusmaal nn prantsuse rõdud. See oli võrepiire kahele poole avaneva laia, põrandast algava akenukse ees. Mitte vahetult vastu seina, vaid piisavalt eemal, et sinna lillepotte asetada. Muidugi kutsusid irvhambad seda kasinat rajatist sülitamise rõduks, sest selle peale minna ei saanud ning kodanlased troonisid väljavaatamiseks ja enese näitamiseks, istudes akna all toas.