Vahur Kollom: miks me ei kasuta pakutud võimalusi?

Vahur Kollom Foto: Liis Raudsepp

Sel aastal on Eestis ilmavalgust näinud kaks huvitavat analüüsi, millest üks on arenguseire keskuse koostatud «Eesti majanduse arengut toetavate ettepanekute analüüs» ja teine konkurentsivõime eksperdikogu raport «Eesti majanduse olukord ja väljavaated».

Arenguseire keskuse analüüsis tõsteti ühe lahendamist vajava probleemina esile piirkondliku ebavõrdsuse suurenemise Eestis. Mõlemas analüüsis oli regionaalse arengu tasakaalustamise üks soovitusi jagada Eesti kaheks Euroopa Liidu NUTS 2 taseme regiooniks. Arenguseire keskuse analüüsis märgiti ära ka piirkonnad: pealinnaregioon (Harjumaa koos Tallinnaga) ning ülejäänud Eesti. Samuti rõhutati, et Eesti võiks pöörduda selle ettepanekuga Euroopa Komisjoni poole ja olla juba perioodil 2028−2034 kaheks piirkonnaks jaotatud.

Miks see on vajalik? Mahajäänud regioonide tulutaseme ühtlustamiseks rakendatakse Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitikat ning sellega seotud ühtekuuluvusfondide raha. Piirkonna tulutasemest oleneb Euroopa Liidu toetuse maksimaalne määr: enam arenenud regioonidele 40 protsenti, siirderegioonidele 60 protsenti ning vähem arenenud regioonidele 85 protsenti. Tulutaseme määramise alus on aga SKP ühe inimese kohta piirkonnas.