Rannar Raba: linnaametnik ei peaks käituma nagu trahvizombi

Rannar Raba Foto: Sille Annuk

Nädala alguses sai Tartu Postimehe vahendusel laiemalt teatavaks totter juhtum Tammelinnast, kus kahe maja elanikud said auto parkimise reeglite eiramise eest trahvi lühikesel kõnniteejupil, mille nad olid sinna ise rajanud.

Kui juhtunut mustvalgelt seadusesätte järgi hinnata, pole seal midagi uudisväärtuslikku. Autod olid tõepoolest kõnniteel, kus nood ei oleks tohtinud olla. Lisaks polnud jäetud jalakäijatele seaduses nõutud 1,5-meetrist liikumisruumi. Häda on aga selles, et linn, kes trahvi määras, polnud ise nõustunud sellesse paika kõnniteed rajama ning töö olid kunagi oma kulu ja kirjadega tellinud majaomanikud ise.

Et ülejäänud tänaval kõnniteed pole, siis teiste majade ees täpselt samal joonel parkinud masinate omanikele menetlejatel etteheiteid polnud. Formaalselt on kõik õige, sisuliselt jabur ja ülekohtune.

Liiklusseaduste järgimine on muidugi turvalisuse ja korra tagamiseks oluline igal pool ning igal ajal. Seadus peabki olema ühtlane ja universaalne. Ent kontroll võiks ikkagi käia käsikäes inimliku mõistmisega. Linlaste – see tähendab kohalike maksumaksjate – karistamine automaatselt, ilma dialoogita, arvesse võtmata olukorra konteksti, on probleem, mis viib usalduse vähenemiseni ametivõimude vastu.

Ametnikud ei tohiks käituda nagu tuimad trahvizombid, kes järgivad seadust ilma igasuguse paindlikkuse ja inimliku kaastundeta. Juhtumid, nagu see Tammelinna näide, kus inimesed on tegutsenud parimas usus enda, aga ka kogukonna huvides, peaks pälvima kiitust, mitte ootamatust nurgast karistamist.

Vaata, kust otsast tahes, see juhtum on nagu õpikunäide olukorrast, kus bürokraatia on muutunud eesmärgiks omaette.

Võib ju rääkida sellest, kuidas paindlikud lahendused on väga ressursikulukad, aga lõpuks taandub kõik ikkagi tahtmisele. Ametnikel on mistahes olukorras võimalus võtta elanikega vahetult ühendust ja proovida, nagu inimesele sünnis, leida üheskoos parim lahendus. Muidugi elab Tartu-suuruses linnas igasugu tegelasi ja igaüht polegi võimalik suunata seaduslikult või vähemalt viisakalt käituma, ent ka siis on võimalik kõigepealt hoiatada ja õpetada ning alles teises järgus karistada.

Mida enam satuvad linlased ametnikega meeldivasse dialoogi, et mitte öelda koostöösse, seda tugevamaks saab kogukonnatunne. Lõppude lõpuks aetakse ju ühist asja – kõik me tahame, et meil oleks selles linnas hea elada.