:format(webp)/nginx/o/2024/08/27/16318851t1h2402.jpg)
Kui miski untsu läheb või lootustes-ootustes pettume, lohutame end sageli, et ju oli see kõik millekski hea. Milleks täpsemalt, ei pruugi kohe selguda. Vahel ei selgugi. Või taipame alles hulga aja möödudes, et saatus või juhus tegi meile teene, juhatas kätte uue suuna, sundis elu üle järele mõtlema, säästis suuremast jamast või osutus suisa elupäästjaks.
Muidugi, kuidas võib näiteks sõda hea olla? Mitte mingil juhul! Kes niimoodi väita söandab, ilmselt ei leia mõistmist. Kõik soovivad rahus elada. Või siiski kõik ei soovi? Paraku on sõda tänapäevalgi reaalsus. Mõttemaailma korrastamisel ja inimloomuse mõistmisel ei saa sõjateemat siiski vältida. Territooriumi ja võimu pärast on sõditud aegade algusest saati. Arenenud on üksnes tapavahendid. Loomariigis kehtib mingigi võimu- ja saamahimu ülempiir, inimestel aga ...
Aga kirjutan hoopis argisemast loost, mis minuga hiljuti juhtus ja kus pidin takkajärele tunnistama, et iga asi on millekski hea. Augusti algul ostsin piraka Norra lõhe, soodushinnaga, oli vist 5.49 kilo. Lebas teine kenasti lumes, müügi viimase kuupäevani neli päeva aega.
/nginx/o/2017/08/29/7042607t1h9a0d.jpg)