Mariann Raisma: mida teha Meelise ja Vjatškoga?

Mariann Raisma Foto: Margus Ansu

Taas on esile kerkinud küsimus, kas monumendi «Polotski vürst Vjatško ja Lembitu poeg Meelis Tartu kaitsel 1224. aastal» peaks avalikust linnaruumist teisaldama. See teos on olnud Kassitoome nõlval 44 aastat: 1980. aastal avati 30 aastat varem valminud teos pronksist monumendina tähistamaks Tartu esmamainimist 950 aastat tagasi. Monumendi avamine oli uhke, seda oli toodud austama lisaks tollasele poliiteliidile lausa nõukogude kosmonaut – Georgi Gretško.

Jaroslav Targa vallutusega seotud Tartu esmamainimine 1030. aastal sobitus hästi ka 1224. aastaga, kui nõukogude ajaloonarratiivi järgi toetas vene vürst Vjatško eestlasi ja nende vabaduspüüdlusi. Eesti-vene sõpruse kinnistamiseks on loodud ka see teos ning juubeli tähistamiseks valminud teose asukohaks valiti tookordse linnamuuseumi kõrval asuv nõlv, mis sidus selle hästi nii linnamuuseumi kui ka lähedal asuva Toomemäega, kus sündmused aset leidsid.

Kuna selle monumendi stseen põhineb Enn Kippeli romaanil «Meelis», võib küsida, kuidas peaksime suhtuma «Meelisesse»? 1941. aastal esimest korda trükis ilmunud «Meelis» tänapäeval paljudes koolides soovitatava kirjanduse nimekirjas enam ei ole, ent on koole, kus teost soovitatakse lugeda, ning endiselt on tegu populaarse raamatuga.