:format(webp)/nginx/o/2024/08/20/16301399t1h01d4.jpg)
Augustil keskel avati Saaremaal admiral Fabian Gottlieb Benjamin von Bellingshauseni mälestuskivi. Nendele, kes ei tea: baltisakslane Bellingshausen teenis keiserlikul Venemaal ja jõudis esimesena näha 1820. aastal Antarktika mandrit. Aga ta oli sündinud Saaremaal.
Nagu igasuguste mälestussammaste ja -kivide puhul on Eestis juba peaaegu tavaks kujunenud, ei saadud ka seekord läbi ilma tülita. Kapo teatas kivi avamise peale, et Belligshauseni mälestuse jäädvustamist võib Venemaa ära kasutada Eesti vastu.
Kapol on kindlasti mõnes aspektis õigus – suure tõenäosusega kasutabki Venemaa mälestuskivi avamist propagandas ära. Kuid küsigem siiski vastu: kas on üldse midagi, mida Venemaa ei saaks vajadusel propagandas ära kasutada?
Näiteks säärane mõttemäng: Eesti aitab Ukrainat, järelikult on Eesti tige natsiriik, kes tuleks ainult laiaks litsuda. Või: Eesti ei aita Ukrainat, järelikult Moskvat kardetakse ja Vene välispoliitika on Eestis olnud edukas. Ükskõik kumba pidi võtta, saab Moskva oma propagandapunktid kätte.
Muidugi jõudsid kivi avajad juba sotsiaalmeedias vastata, viidates näiteks Tartus asuvale Barclay de Tolly monumendile. Mis sellest saab siis? Võtame maha? Aga kui Barclay de Tolly oli siiski ajalooline isik, siis mida arvata Tartus olevast Meelise ja Vjatško monumendist, mis sümboliseerib nõukapropagandas eesti ja vene rahva murdumatut sõprust? Vjatško oli küll ajalooline isik, aga Meelis oli puhtalt ilukirjanduslik väljamõeldis. Muhus on näiteks suur Juhan Smuuli kuju, teda aga kahtlustatakse küüditamisele kaasaaitamises.
Kapo kriitika märgistab ilmselt seda murdepunkti, millega soovitakse Eesti ajalugu Vene keisririigis ja Nõukogude Liidus kriitilisemalt üle vaadata.
Laiem küsimus ongi, kuidas me mõtestame Ukraina sõja kontekstis oma kuulumist Vene keisririiki ja Nõukogude Liitu. Keda sellest ajaloost esile tõsta? Kapo kriitika märgistab ilmselt seda murdepunkti, millega soovitakse Eesti ajalugu Vene keisririigis ja Nõukogude Liidus kriitilisemalt üle vaadata. Veel 2019. aastal oli võimalik alustada mootorpurjeka Admiral Bellingshausen ametlikku starti Kroonlinnast. Praegu oleks see mõeldamatu.
Ent kapo ei kirjuta demokraatlikus riigis ajalugu. Eesti ajalookirjutus on muidugi näinud igasuguseid aegu: kui baltisakslased kirjutasid enne iseseisvuse väljakuulutamist suuresti baltisaksa ajalugu Baltimaades, siis sõjaeelses vabariigis pandi rõhku just eesti juurte otsimisele. Nõukogude aeg aga sarjas baltisaksa mõisnikke, rõhutas eesti ja vene rahva sõprust ning rääkis talurahva raskest olukorrast.
Taasiseseisvunud vabariigis on taas hakatud rääkima baltisakslastest positiivsemal toonil ja Venemaast kriitilisemalt. Kas nüüdne Ukraina täiemahuline sõda paneb Venemaasse ja selle ajalukku suhtuma veelgi kriitilisemalt? Kas oodata on Eesti uut ajalugu?