:format(webp)/nginx/o/2024/08/15/16291976t1h19ad.jpg)
Tartu Lille maja noortekeskus pidi 1. novembril 2019 ära jätma LGBT-teemalise vestlusõhtu, kuna sai äärmuskonservatiividelt vägivallaähvardusi. Paremäärmuslased korraldasid ühtlasi Raekoja platsil meeleavalduse LGBT+ õiguste vastu. Ometi ümbritsesid neid peagi vikerkaarelippude ja sallivusloosungitega noored, keda sai palju rohkem.
Toonane rahumeelne võit andis ühiskonnale vägeva sõnumi: Tartu ei ole mingil juhul «natsipealinn», nagu mõned kurjad keeled varem väitsid. Astusime suure sammu edasi, saamaks julgeks, avatud ja sõbralikuks linnaks, nagu igatsesime olla.
Kui Tartu esitas 2022. aastal kultuuripealinnade rahvusvahelisele ekspertkomisjonile teise vaheraporti, oli juba jõudnud toimuda esimene Tartu Pride. Just parajal ajal, sest LGBT+-inimeste seisukorra kohta Tartus ja Eestis esitatigi komisjonis küsimusi. Euroopa hoolib. Eelmise aasta juunis oli Tartu 2024 esindus eredalt kohal ja nähtav Tallinnas toimunud Baltic Pride’il, mis leiab sel nädalal aset Tartus, Euroopa kultuuripealinnas.
Mitte kõik ei leppinud sellega. Saime kuulda omajagu nurinat nii seal osalemise kui ka Tartu 2024 sotsiaalmeediapiltide vikerkaarevärvide üle – ikka nende seast, kes polnud rahul ka samasooliste abielu seadustamisega Eestis. Valdavaks osutus siiski tänu- ja rõõmutunne. Tajume, et enamik tartlasi ja lõunaeestlasi tunnustab ja austab meie hoiakut. Seda kinnitavad veelgi Eesti inimõiguste keskuse uuringud Eesti inimeste suhtumisest LGBT+ teemadesse, eriti nooremate põlvkondade puhul.
Loodame väga, et seksuaalhariduslikke üritusi ei pea enam kunagi poliitilistel põhjustel või turvakaalutlustel ära jätma. Tartu 2024 programmis oli sellele valdkonnale pühendatud terve omaette projekt – Suudlev Tartu. Suur ühissuudlemine Raekoja platsil oli selle tuumsündmus, kuid ka metafoor kogu Tartule ja selle regioonile kui identiteetide külluse jaoks turvalisele, kaasavale, mõistvale ja julgustavale ruumile.
See küllus hõlmab mitte ainult soolisi ja seksuaalseid identiteete, vaid ka etnilist paljusust. Eestit ei tajuta ehk nii multikultuurse ja paljurahvuselisena kui paljusid teisi Euroopa riike, kuid meie elanikkond koosneb märksa enamast kui eestlastest ja venelastest. On küll olnud pagulastevastast kihutustööd ja isegi vihakuritegusid, kuid jällegi suudab enamik näha, et valdav osa kolmandaist riikidest saabunuid on tulnud siia austusega Euroopa väärtuste, elukvaliteedi ja turvanormide vastu. Ning nad jagavad rõõmuga oma lugusid ja tavasid.
Sellel põhineb näiteks projekt Maailma Maaliin. Tartu rahvusvahelise maja eestvedamisel esitleb see lõunaeestlastele Aasiast, Aafrikast, Ladina-Ameerikast ja teistestki «kaugetest» kultuuridest pärit asukaid pidude, mängude, toidu, käsitöö, jutuvestmise ja muusika abil, kummutades eelarvamusi ja luues vahetut inimsidet.
Mitmed sündmused on juba saanud sooja vastuvõtu ühes arusaamisega, et Eesti ja Euroopa on ka nende inimeste kodu. Sel aastal toimub veel rännaklavastusi, kus bussi peatumispaiku täidab tants, heliretk, installatsioon, kummitustuur jne, mida viivad läbi rändest ja ühiselust inspireeritud kunstnikud.
Loodame väga, et seksuaalhariduslikke üritusi ei pea enam kunagi poliitilistel põhjustel või turvakaalutlustel ära jätma.
Maailma Maaliini kogemus on tõestanud, et kohates sisserändajaid nii pühendunult oma tavasid jagamas, saavad vaatajad ja osalejad teadlikumaks ka oma traditsioonidest ja nende väärtusest. Ja nõnda kui kümned eri rahvused Eestis väärivad sõnumit «Ka teie olete Euroopa», väärivad seda samuti Lõuna-Eesti kogukonnad.
Kriisi ja segaduse aegadel kasvavad pinged kergesti. Hiljaaegu oli seda tunda olnud siis, kui Eesti valitsus otsustas laiendada Võru ja Rõuge vallas asuvat Nursipalu kaitsevägede harjutusvälja. Kuna hulk kodusid sattus löögi alla, põllud ja metsad muunduvad, maaturism kannatab, tõlgendasid paljud olukorda vastasseisuna Põhja ja Lõuna, Tallinna pintsaklipslaste ja Võru talunike, keskvõimu ning kohalike keelte ja kultuuriliste omapärade vahel. Isegi Euroopa ja NATO ning kohalike kogukondade vahel.
Ent ksenofoobsete sõnavõttude taga on sageli võõrandumistunne. Tunne, et oled eiratud ja kõrvale heidetud, et ei tähenda suuremat riigile ega Euroopale. Ääremaastumine oli Lõuna-Eestis hoos juba enne koroonakriisi ja Ukraina sõjast tingitud majanduslangust – töökohtade ja teenuste kadumisega võttis maad meeleheide ning populismile oli see viljakas pinnas.
Tartu 2024 on algusest peale otsinud positiivseid lahendusi, viise Lõuna-Eesti omavalitsuste kaasamiseks kultuuripealinna-aasta kavandamisse, kultuuriprogrammi koosloomesse ning ka sellega kaasnevate sotsiaalsete ja majanduslike mõjude parimaks ärakasutamiseks. Oleme kohanud palju pealehakkamist, teotahet ja säravaid ideid korraldamaks sündmusi ja tegevusi, mis hõlmaksid võimalikult suurt osa kohalikest kogukondadest, kuid kannaksid ka Euroopasse kuulumise tunnet.
Lisaks kõigi programmiliinide rikkalikule regionaalsete projektide valikule on programmiliinis Omapära ja Euroopa ka omaette kohalike sündmuste kava – Lõuna-Eesti kogukonnaprogramm. Tartumaa arendusseltsi ja Lõuna-Eesti Leaderi tegevusgruppide koordineerituna väärtustab see puhast loodust, mitmekülgset kultuuripärandit, tervislikku elustiili, kohalikku toitu ja käsitööd, jätkusuutlikke ja innovaatilisi lahendusi.
Sündmuste valik ja nende laialdane kajastus taotlevad tõsta nii kohalike eneseuhkust kui ka parandada nii palju põnevat pakkuva regiooni külalislahkust ja nähtavust.
Ääremaastumine oli Lõuna-Eestis hoos juba enne koroonakriisi – maad võttis meeleheide ja populismile oli see viljakas pinnas.
Kultuuriliste, sotsiaalsete ja majanduslike probleemidega tegelemine, parema tuleviku kujutlemine ja teostamine kohaliku elu edendajaid ja väliseksperte kokku tuues – selles Euroopa kultuuripealinnade mõte ju suuresti ongi.
Tartu 2024s ja selle hõlmatud regioonis on mitu projekti keskendunud pinna loomisele aruteluks, ajurünnakuteks ja vastastikuseks õppimiseks: näiteks Tartu Maailmaülikool oma kogukonnaakadeemiate sarjaga või äsja toiminud Treski inspiratsioonipäev tunnustatud folkrokkbändi Trad.Attack! juhtkuju Jalmar Vabarna loodud kultuurikeskuses Setomaal.
Tartus aga ühendas maikuus peetud hübriidarvamusfestival hulga Euroopa ülikoolilinnu ja nende tudengeid uusimate hübriidreaalsuse lahenduste abil arutama tänaseid ja homseid väljakutseid.
On äärmiselt vajalik, et need sündmused ei keskenduks vaid kohalikele muredele, vaid asetaksid need globaalsesse konteksti, samal ajal üleilmsetele probleemidele kohalikke lahendusi välja töötades. Anda igaühele võimalus olla ära kuulatud ja saada osaks lahendusest, luua inimestele tunne, et neid vajatakse ja hinnatakse – need on kandvad ellujäämise kunstid.
/nginx/o/2024/04/03/15980080t1hab73.jpg)