Juhtkiri ⟩ Kui vikerkaar tõmbab silme eest mustaks

Tartu Pride " Kaua võib!" ehk rongkäik LGBT+ kogukonna õiguste kaitseks. Foto: Margus Ansu

See laupäev saab Tartus olema vikerkaarevärviline isegi siis, kui looduslikult toda vahvat loodusnähtust taevasse ei teki. Pärastlõunal jalutavad vikerkaarelippe ja muid LGBT+-kogukonnale iseloomulikke märke kandvad inimesed demonstratiivselt Vanemuise tänavalt Raekoja platsile.

Kui 2022. aasta juunis esimest Tartu Pride’i korraldati, tõi see kokku üle tuhande inimese, keda kannustas tegutsema mure soo- ja seksuaalvähemuste allasurutuse pärast. Olgugi et vahepeal on Eesti läbi teinud ühe väga põhimõttelise muutuse – samasoolised paarid saavad nüüd abielluda –, pole põhjust arvata, et tänavuse Pride’i osalejaskond väiksem oleks. Ja miks peakski? Seaduse ajakohastamine on üks asi, hoiakute muutumine aga hoopis midagi muud.

Isegi kui vähemusi tänaval otseselt ei ahistata või ei rünnata, kinnitab sotsiaalmeedias avanev pilt, et põhjendamatu viha vähemuste vastu on endiselt laialt levinud. Kolmapäevases Tartu Postimehes tunnistas geikogukonna üks eestkõnelejaid Keio Soomelt, et saab oma avaliku tegevuse tõttu aeg-ajalt tapmisähvardusi, paljuks pole peetud talle ka vähisurma soovida. Seda on pehmelt öeldes kurb kuulda.

Põhjendamatu viha vähemuste vastu on endiselt laialt levinud.

Kui vikerkaare nägemine tõmbab mõnel mehel silme eest sedavõrd mustaks, et ta käitumises viimase inimlikkuse minetab, on see ilmne tõestus vajadusest sallivusdemonstratsioone jätkata. Poliitiliselt oleme end juba ammu vabasse läände, mitte totalitaarsesse itta asetanud, aga vähemusi puudutavates hoiakutes on veel arenguruumi.

Tunnistagem: samasoolistele paaridele suuremate ehk teistega võrdsete õiguste andmine ei kahjusta kedagi, ei võta kelleltki õigust ega võimalust heteroseksuaalset elu elada. Jutt sellest, kuidas Pride’i paraadid panevad homoseksuaalsuse noorte seas nakkushaigusena levima, on lihtsalt rumal müüt.

Traditsiooniline perekond, mis koosneb teineteist armastavast mehest ja naisest ning nende (ühistest) lastest, oli, on ja jääb rahvuse püsimise seisukohalt kõrgeimaks väärtuseks ja poliitika peab seda alati silmas pidama. See aga ei tähenda, et vähemustele ei peaks rahulolu ja turvatunnet tagama. Üks ei välista teist.

Kõigil, kes seni on LGBT+ teemat peljanud või võõristanud, tasub laupäeval Pride’i rongkäiku vaatama minna ja selle osalistega suhelda. Kuniks eri arusaamadega inimesed omaette kõlakambritesse kapselduvad, on tagajärjeks kestev vastandumine. Ent ka teisti on võimalik. Küsigem, arutlegem, proovigem mõista – mitte vastamisi, vaid külg külje kõrval.