:format(webp)/nginx/o/2024/08/13/16288224t1h9aa0.jpg)
Ma polnud kunagi Kundas käinud. Olin ainult kuulnud, et see on kummituslinn, üleni hall, tsemenditolmu mattunud. Aga paar aastat tagasi Kundas tsemendi tootmine lõpetati, töötajad vallandati ja nüüd on linn puhas, ei tolmu, ei töölisi. Rootslastest omanikud ostavad tsemendi sisse. Loomulikult Rootsist. Kahju muidugi kundalastest, jäid kapitalismile jalgu.
Kui mina Kundasse jõudsin, oli linn inimtühi, vaid tehas kõrgus üle linna nagu tumm Džomolungma. Ei tulnud häält ega tossu. Üks kohalik tädi, kes rääkis mingi laheda Kunda aktsendiga eesti keelt, ütles, et veerand töötajatest on siiski alles, aga klinkrit nad enam ei tooda. Aga mis siis ikka, mis lännu, see lännu.
Muu on enam-vähem ju alles, kolmekorruselised majad tänavate ääres, mitte ilusad, mitte väga inetud, majad nõukogude lapsepõlvest. Kõik meenutab veidi Paldiskit, meremeeste linna. Kundas on ju sadam ning laiad tänavad uue asfaldiga, aga ilma autodeta. Ja vanakraamipood, mis pidi olema otsast otsani Hiina portselani täis, ja see ei maksa midagi! Poe asukohta teavad vaid kohalikud. See on peidus nagu MacKenna kuld.
:format(webp)/nginx/o/2023/11/01/15691466t1h4052.png)