:format(webp)/nginx/o/2024/08/12/16285890t1h4b37.jpg)
Kuigi lugudel on enamasti algus, keskpaik ja lõpp, tahaksin seekord alustada lõpust. Haki galeriis Kairoga kohtumisest jäi mu pähe kõmisema ja südamele sügelema kunstniku väljaöeldud lause: «Ma tahan, et mind jäetaks rahule, ja samas tahan, et mind pandaks tähele.» Küllap on see nii mõnegi loomeinimese sügavaim soov: luua rahus, aga leida kiitust ja imetlust.
Kairol on mõlemat kaunis lihtne saavutada – see, kes maalib nii tänavatele kui ka lõuendile, saab olla samal ajal kaugel ja lähedal. Põrgata sinu nägemisvälja Supilinna tänavanurgal, meelde jääda, ununeda, tulla uuesti meelde järgmises vihmasajus, kui abitult elektrikapile toetudes kummikust vett välja soristad.
Või siis rünnata näitusel su avatud meelt, kallata end sinu peale nagu seesama vihmapilv, millest senini vaid sokid ja püksisääred niiskeks olid saanud. Liibuda käsitööna valminud kleepsuna arvutikaanele, telefoni tagaküljele või kodupoe ees seisvale valgusfooripostile. Võibolla lõikab ta koguni Kairole omaselt lõhe su linase särgi rinnaesisele ja jõuab veel lähemale.
:format(webp)/nginx/o/2024/08/09/16278531t1hd761.jpg)