Tiia Kõnnussaar: me selgelt räägime ebamääraselt

Tiia Kõnnussaar Foto: Andres Tennus

Vene emakeelega lastele eesti keele õpetamise hädavajadus on lõpuks ometi jõudnud riigivalitsejate teadvusse. Aga ehk peaksime tähele panema sedagi, kuis me, eesti inimesed, ise oma emakeelt kõneleme.

Keel ümbritseb meid kõikjal, piltlikult öeldes ujume keeles nagu kalad vees. Küllap pole liialdus väita, et ümberringi kõneldaval ja kirja pandud keelel on otse või kaude mõju me kõigi eluolule. Teate küll seda pisut kulunud lugu, kus valesse kohta pandud või panemata jäänud komast saab elu ja surma küsimus.

Järgnevalt ei tule juttu aga mitte kõne- ega murdekeelest, mis oma mahlakuses ja kammitsematuses võib teinekord ollagi põnev ja rikas, vaid kirjakeelest, mida kuuleme tele- ja raadioeetris, poliitikute ja muude asjapulkade suust, loeme lehest ja veebist. Ehk siis kõnest ja kirjast, mille otstarve ja eesmärk on mõtte ja sisu võimalikult täpne ja parimal juhul isegi nauditav edasi andmine. Seda muidugi juhul, kui mõtet ja sisu juhtub parasjagu olema ning tegu pole tühipalja sõnadetegemisega.