tartuffi film ⟩ Armastajatele tundub nende vanus lihtsalt kui number

Filmis meenutavad eakad inimesed oma armsamaid, kes on nende kõrvalt jäädavalt lahkunud. Foto: Kaader filmist

Olete ehk sattunud lugema rootsi kirjaniku Jonas Jonassoni raamatut «Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus»? Olete ehk näinud selle ainetel tehtud filmi või Ugala teatri lavastust? Kui ka ei ole, pole hullu. Raamatu pealkiri on üle keskmise informatiivne.

Romaani peategelane Allan on saja-aastane härrasmees, kes ronib hooldekodu aknast välja ja läheb seiklema. Tundub kuidagi kohatu. Sellises vanuses mees peaks rahulikult kiiktoolis istuma ja mõne suurema tähtpäeva puhul ehk isegi natuke kiikuma. Aga mitte akendest välja ronima.

See Jonas Jonasson on ikka väga elava fantaasiaga kirjanik – sedasi ei saa ju päriselt olla, nagu ta kirjutab. Pärast Zara Zerny dokumentaalfilmi «Armastuse kaja» nägemist ma ei ole selles enam nii kindel. Selles filmis saame tuttavaks üheksa mehe ja naisega, kelle elukaaslased on meie seast lahkunud ja kes näinud rohkem kui 80 suve ja talve.