Päevatoimetaja:
Richard Särk

13-aastane vabavõitleja pälvis noorte MMilt pronksmedali

Copy
Autasustamisele ei teadnud Raul Soosaar küll minna, kuid hiljem sai ta oma väljateenitud pronksmedali ikkagi kaela.
Autasustamisele ei teadnud Raul Soosaar küll minna, kuid hiljem sai ta oma väljateenitud pronksmedali ikkagi kaela. Foto: Erakogu

Vaid 13-aastane tartlane Raul Soosaar pälvis Araabia Ühendemiraatides Abu Dhabis peetavatel vabavõitluse noorte maailmameistrivõistlustel pronksmedali.

Raul Soosaar võttis mõõtu U14 arvestuses ning kuni kuni 52 kilogrammi kaaluklassis. Tal tuli vastu astuda kolmele vastasele, kellest ühe ta võitis, teine andis loobumisvõidu ning kolmandas kohtumises tuli tunnistada hilisema maailmameistri paremust. See seeria andis talle pronksmedali.

Tegemist oli noore vabavõitleja esimese rahvusvaheliselt tiitlivõistluselt võidetud medaliga. Seejuures on tema võidetud pronks ka eestlaste selle aasta esimene noorte tiitlivõistlustelt saadud pjedestaalikoht. 

Saavutusega kaanes aga kurioosne olukord: Raul Soosaar ega tema treener Ott Tõnissaar ei osanud medalit oodata ega teadnud seda ka minna vastu võtma. Medalist said nad teada õhtul, kui vaatasid finaalide ja autasustamise otseülekannet. Siis teatas ühtäkki õhtujuht Raul Soosaare kaalu tseremoonia eel, et Eesti tiim pidi kahjuks lahkuma.

«Rahvusvahelisest alaliidust arupärimisele järgnes kõigepealt pikk ja piinlik vaikus ning praeguseni ei taha nad selgitada, kuidas sedasi juhtuda sai,» sõnas seepeale Englase MMA treener Ott Tõnissaar. «Teised tiimid olid muidugi tänulikud, sest nüüd teadsid nemad sama ämbri kolistamist vältida,» jätkas Tõnissaar, kelle arvates korraldus lonkas.

Kuid mõistagi jagus treeneril ka kiidusõnu, sedapuhku oma medalistist hoolealusele. Raul Soosaare nelja aasta pikkust sportlasteed tutvustas Ott Tõnissaar seiklusrohkena ning sellele on jäänud nii magusaid võite kui ka kibedaid kaotusi.

«Aga üks on olnud alati kindel: Raul on kogu selle aja olnud trennis kohalkäimiste esirinnas. Medal oma elu teiselt MMilt on kena trofee säärasele sihikindlusele ja jäärapäisusele selle kõige paremas mõttes!» tõdes Ott Tõnissaar.

Tagasi üles