:format(webp)/nginx/o/2024/08/06/16273120t1hf8a1.jpg)
Keset nädalat kolmapäeval avaneb Laaksaare ja Piirissaare vahet sõitval parvlaeval Koidula ootamatu vaatepilt, sest alus on reisijatest ja autodest puupüsti täis. Nelikümmend minutit sõitu ja Piirissaare sadamas võtab reisijaid vastu lahke sadamavaht Maria. «Kui on praamipäevad, siis rahvast ikka käib,» ütleb ta.
Ema ja tütar Lia ning Kristina Traks tulid Piirissaarele uudishimust ja on praamilt maha astudes rõõmsalt üllatunud: «Nagu uus Saaremaa!» Viimati käisid nad saarel pea kümme aastat tagasi.
Nüüd imestasid nad kogu saart katvate infotahvlite ja tänavavalgustuse üle, mille Tartu vald lasi Piirissaarele hiljuti rajada. Tahvlitelt saab lugeda saare ajaloo kohta, lisaks on need soovituslikuks teejuhiks. Kristina Traksil oli plaan samal õhtul aerulauaga Laaksaarde sõita, ema Lia võttis aga kaheks ööks majutuse, ühe öö eest küsiti 35 eurot.
Viimane raske talv
Pea kõik praamilt tulijad on üllatunud, et sadamast saab osta kohvi, jäätist ja suupisteid ning kohe moodustubki väike järjekord.
Midagi eriskummalist oli sadamasse sattunud veel – miski, mida oleme harjunud nägema televiisorist Hollywoodi filmilinnakute vahel turistidele ekskursioone tegemas. See on täiselektriline üle 12 meetri pikkune tuuribuss, mille juht on Heiki Laja.
Piirissaart tutvustav ekskursioon koos toitlustusega on tal seekord 35 inimesele välja müüdud. Talviti pealinna ja suviti Piirissaare mees Heiki Laja räägib, et koroonaajal, kui siseturism suurenes, tulid inimesed saarele, käisid siin nõutute nägudega ringi ning küsisid, kas siin süüa ka saab. Pealinnas turunduseksperdina tegutsenud Laja nägi võimalust ja hakkas alguses Ford Rangeri kastiautos turiste sõidutama. Nõudluse kasvades hankis ta 1970. aastatel valminud Ford Transiti kastika, kuhu mahtus paarkümmend inimest. Tuuribussiga sõidutab ta huvilisi sellest hooajast.
/nginx/o/2024/08/06/16273124t1h8c7d.jpg)
Jutu käigus selgub, et keskmine turist on eakam ja valdavalt eestlane, kes omal käel ei julgeks saart avastama tulla, aga samas tahaks nostalgitseda – paljud neist on kunagi käinud Piirissaarel ja oli tahtmine uuesti tulla.
Ja tulijaid jätkub: juba juuli lõpus olid Lajal ka pea kõik augustikuised ekskursioonid välja müüdud. «Kui on soov tulla Piirissaarele, ei tasu seda jätta viimasele hetkele, sest huvi saart külastada on suurem, kui praam teenindada suudab,» märgib Laja. «Vajadusel oleme isegi kaatriga rahvast mandrilt siia toonud.»
Laja tegevus ei piirdu ainult ekskursioonide korraldamisega, järgmisel aastal on tal kavas avada sadama lähedal vanas klubis suvekohvik.
Piirissaart kutsuti vabaduse saareks, räägib Piiri külas elav elupõline kalur Evald Truuts ja selgitab, et võim omal ajal sinna ei ulatunud.
Kuid nüüd teele. Piirissaare kõige loodepoolsemas tipus Piiri külas oli eesti kool ja kirik, kuhu on ka sellekohane mälestusmärk püstitatud. Selle naabrusseon suvekodu rajanud tartlasest ettevõtja Mihkel Arens. «Sõitsime Emajõel ja Peipsil aastaid niisama ringi, polnud kohta, kuhu suunduda,» räägib Arens. Tihti ööbisid nad kaatris ja nii tekkis mõte suvekodu saarele rajada, et reisidel oleks kindlam sihtpunkt.
/nginx/o/2024/08/06/16273125t1hbe97.jpg)
2016. aastal ostiski Arens lagunenud talu ning peagi valmis seal ka elamine. Koroonaajal ajal elas ta saarel kaks kuud järjest. Peremehena on Arens lahke, ei aja kedagi kanali äärest uudistamast minema ning niidab traktoriga kanali äärt, et saare külastajatel oleks paremjalutada.
Küsimuse peale, kas viimaste aastate jooksul on püsielanikke lisandunud, läheb jutt hoopis lahkunute peale. «Viimane talv rapsis ikka korralikult püsielanikke,» sõnab Arens. Kui muidu on kuulda mõnest üksikust aasta jooksul, siis nüüd jääb ühe käe sõrmedest puudus. Mihkel Arensi arvates tuleks saarel elujärje parandamiseks turismi arendada.
Kunagi oli ...
Põlised piirissaarlased leiavad, et elanikke on juurde vaja. «Reedel tuleb saar täis ja pühapäev jookseb tühjaks,» tõdeb Piiri külas elav elupõline kalur Evald Truuts (83), kes saarel enam ei talvitu.
«Piirissaart kutsuti vabaduse saareks,» räägib ta ja selgitab, et võim omal ajal sinna ei ulatunud. 1990. aastate alguses oli Evald Truuts saarel kõige noorem kalur, kuna teised temaealised läksid linna. Ka meenutab aegu, kuidas kunagi tuli kala säilitamiseks järvest jääd saagida ja saepuruga katta. Vana kalur ise eelistab särge, latikat ja ahvenat. «Koha elupõline kalamees ei söö, pigem müüb,» lisab ta.
:format(webp)/nginx/o/2024/08/06/16273122t1hb488.jpg)
Teine Piiri küla meesKalju Sakk (88) tegi sel kevadel viimased voblad. «Tervis enam ei luba,» ütleb ta. Vaatamata aastatele ja tervisehädadele on Kalju Sakk aktiivne kohalik, ta korraldas 27. juulil surnuaiapüha, mida peetakse kord aastas. Kirikuõpetaja tuli Mehikoormast.
Mida arvab aastatel 2004–2005 Piirissaare vallavanema ametit pidanud Sakk sellest, et nüüd kuulub Piirissaar Tartu valla alla? «Tartu vald on kaugel ja valda käimine seetõttu raskendatud,» kostab ta.
Temagi peab oluliseks, et inimesi tuleks juurde. «Saarele oleks vaja luua vanadekodu ja matkarada, et inimesed saaksid paadiga sõitmas käia, kala õngitseda, rannas olla, suitsukala süüa – see annaks tööd kohalikele,» räägib ta. «Praegu annab tööd ainult sadam. Kunagi oli saarel seitse poodi, nüüd ainult üks.»
/nginx/o/2024/08/06/16273123t1hfe73.jpg)
Võrtsjärve äärest pärit Rein Leosk (64) ostis saarele Piiri küllaligi 15 aastat tagasi talu ja pakub seal koos poja Raikoga juba kümme aastat majutust. Nende talus peatub pea iga nädal turiste, kuid Rein Leosk leiab, et «rahvast käib, aga võiks rohkem käia».
Üks suvine piirissaarlane on Varvara Gasjukova (73), kes muul ajal elab ja töötab poole kohaga Tallinnas. «Vanaema ja ema on mul siin sündinud ja kasvanud. Ise käisin ka Piirissaarel koolis,» räägib Saare külas toimetavVarvara Gasjukova.
Kuid nüüd? «Saarel pole tegevust,» vastab ta. Sellegipoolest on Varvara Gasjukoval suvel plaanis kolm nädalat kohapeal olla, aga talvel ei käi ta seal üldse.
/nginx/o/2024/08/06/16273126t1h2ea3.jpg)
Toomas Lindjärvel jookseb Piirissaare saarevahina juba kuues aasta. Tartu valla esindajana on saarevahi peamine ülesanne olla kohalikele olemas: lahendada probleeme, korraldada kriisiolukorras abi saarele, hoida keskkond puhas ja tagada talvel ühendus mandriga. Lisaks ametlikele kohustustele on saarevaht toonud kohalikele Tartust värsket liha ja muid raskemini kättesaadavaid toiduaineid. Tavapärased on ka apteegiringid.
Sibul asendub lilledega
Kuigi Piirissaar on väike, on saare keskuses Tooni külas raamatukogu, internetipunkt, kogukonnaköök ja esmaabipunkt. Iga maja juurde on vald lasknud vedada veetorustiku ja saart katab tänavavalgustus. On Terminali automaattankla nii autodele kui ka paatidele.
Saarel jalutades kostab nii mõnestki majapidamisest peomuusikat. Sibulapeenraid on veel näha, kuid järk-järgult on need asendunud lillepeenardega. Elu muutub.
Ka saarevaht tõdeb, et väikesel saarel ei jää ükski lahkunud hing märkamata ja tema sõnul muretsevad kohalikud kõige enam selle pärast,et saar tühjeneb, rahvast oleks juurde vaja. Sellest hoolimata on Piirissaar omapärane. «Iga saar on oma nägu, Piirissaar eriti,» võtab Toomas Lindjärv sealse elu kokku.
Tartlasest poodnik lõpetab
/nginx/o/2024/08/06/16273121t1h88e8.jpg)
Piirissaarel on üks pood, mida peab 2017. aastast Tartust pärit kikkpoksi treener Ruslan Iltšik (pildil). Aga tema lõpetab poepidamise koos selle hooajaga.
«Suvel rahvast käib, kuid talvisel ajal on tööd umbes pooleks tunniks ja selleks tuleb kohale sõita Tartust,» selgitab Ruslan Iltšik. «See teeb poepidamise keeruliseks.»
Poest saab külma pudelivett euro eest, Rakvere frikadellid maksavad neli eurot, Tomi jäätis poolteist eurot, pakk makarone samuti poolteist eurot ning liiter piima euro ja kümme senti. Saarel on saare hinnad.
Märjamaalt pärit Andres, Reet ja Rasmus olid väga positiivselt üllatunud, et nii väikses kohas on oma pood. Esimest korda tõi Märjamaa inimesed Piirissaarele kaatriga nende tartlasest sõber. Peale poe kiitsid nad ka sadamat, kus nad väga lahkelt vastu võeti.
Lisaks poele tegeleb Ruslan Iltšik majutusega ja sellele plaanibki ta tulevikus rohkem rõhku panna. Tartu vald on aga välja kuulutanud konkursi Piirissaarele uue poepidaja leidmiseks. Ruslan Iltšiku andmetel pood ei kao, üks kindel huviline olevat olemas. TANEL KRIGULSON
Tanel Krigulson tudeerib sügisest Tartu ülikoolis ajakirjandust.