Jens Raavik: kastiratas on lõbus, aga endale seda ei ostaks

Loo autor proovis kastiratast ja pidi nentima, et see kõlbab pigem lõbusõitudeks, mitte aga autot asendama. Foto: Sille Annuk

Juulis puhkusel olles kasutasin võimalust Tartu linnavalitsuse organiseeritud rattalaenutust proovida ja rentisin üheks ööpäevaks kolmerattalise kastiratta. Esmalt üllatas mind selle hind – 10 eurot ööpäevas, teisisõnu umbes 41 senti tunni aja eest. Olgu võrdluseks toodud, et näiteks Bolti elektritõuksi, millega tohib vaid üksi sõita, eest tuleb välja käia 22 senti minutis või 9,99 eurot tunni aja eest. Kasti mahtus aga lisaks mu kolmeaastasele pojale ka minu abikaasa, seega võiks ju auto kastiratta vastu vahetamist isegi kaaluda, või mis?

Ei, seda siiski veel mitte. Võimalik, et kui ma oleks nii vaba hing, et mul poleks vaja hommikuti last lasteaeda viia ja õhtul ära tuua, ise vahepeal õigeks ajaks tööle jõuda, siis ma isegi viitsiks talvel sellega sõita üritada. Kuid tegelikult ei ole ka ilusal suveilmal sellega Tartu linnas kuigi mugav sõita, sest mitmed teed on auklikud, iga natukese aja tagant jääb ette mõni risti üle kergliiklustee pargitud roheline elektritõuks, lisaks on jalakäijate vahel sellega üsna kitsas manööverdada.

Sõiduteele kastirattaga samuti väga ei kipu, sest selle kiirus on isegi elektrilist abi kasutades enamjaolt alla 20 kilomeetri tunnis, 35-kilomeetrine tunnikiirus õnnestus mul üksi sõites kätte saada vaid Narva maantee mäest laskumisel. Ent ka siis jäin autodele jalgu, mistõttu alla jõudnuna otsustasin tagasi kergliiklusteele suunduda – mind tohutult häirivad koperdajad, mistap katsun alati ka ise teistel ees mitte töllerdada. Samas hakkab nii suurel kiirusel kast koos lenksuga üsna kõvasti värisema ja kastirattaga eriti hästi pöörata ei saa, sest nii võib kummuli käia.