GALERII ⟩ Kuidas jätkuva sõja kiuste hoida vaimset tervist? Kirev varjevõrk aitab

Autovabaduse puiesteel lehvivad värviliste lintidega võrgud, mis näevad välja kõike muud kui varjevõrgud. Need katted tõmbavad endale iga mööduja tähelepanu, otsekui tähistades rõõmu või olles pidu keset suve. Tegelikult on vastupidi! Iga lindike neis võrkudes märgib sõjast pääsenud ukrainlaste emotsioone, mida kõiki saadab sõja vari.

Autovabaduse puiestee võrgud kannavad pealkirjaga «Emotsioonide kaleidoskoop» ja see on üks omamoodi kunstiteos, mille on loonud Tartus endale uue kodu saanud ukrainlased.

Pärast täiemahulise sõja algust Ukrainas  on Lõuna-Eestis ja Tartus varjupaiga leidnud ja siin uut elu alustanud üle 5000 ukrainlase. «Need inimesed pidid hakkama rajama uusi kodusid, looma sotsiaalseid võrgustikke, otsima töökohti, õppima uut keelt ja seda kõike paralleelselt Ukrainas jätkuva sõjaga,» rääkis kunstiteost pühapäeval esitlenud Alina Paas, kes kuulub Tartus tegutseva mittetulundusühingu Ukraina Maja eestvedajaskonda.

Kogukonnaprojektist «Emotsioonide kaleidoskoop» räägib Ukraina Maja üks eestvedajaid Alina Paas. Foto: Sille Annuk

Ta pidas silmas seda, et uudised Ukrainast ja elu Eestis on pidevalt sürreaalses kontrastis ning tekitavad emotsioone, mida pole lihtne mõista. Seepärast ongi Ukraina Maja otsinud võimalusi, kuidas või millega ukrainlasi toetada, kuidas neile rõõmu ja lootust pakkuda.

2023. ja 2024. aastal leidis Ukraina Majas – kokkusaamiskohaks oli Ülikooli 17 ehk «Tere tulemast Tartusse» keskus – aset 16 kohtumist. Üks, kes Ukraina sõjapõgenikele oma abi pakkus, oli psühholoog Ruslana Romaneskul. Ta ütles, et sõjast tulnutele on kõige olulisem jagada turvalist keskkonda vestlemiseks ning erinevaid viise ja tehnikaid oma tunnete mõistmiseks, väljendamiseks ja juhtimiseks. Igal kohtumisel seoti võrgusilmadesse ka uusi värvilisi linte, millega väljendati oma selle päeva mõtteid ja tundeid. Võrgud olid üheksa meetrit pikad, linte oli tumedaid ja lausa musti, aga ka kõikides pooltoonides kuni kõige kirevamateni välja. Sõlmitud võrke sai kokku kuus.

Psühholoog Ruslana Romaneskul on samuti sõjapõgenik, pärit Kesk-Ukrainast väikesest Novoukrainka linnast, mis asuv Krivorogradskaja oblastis. Ta lahkus sealt oma tütrega 2022. aasta 5. märtsil. Et ta mees oli mõned nädalad varem Eestis töö leidnud, siis sõitis ta lapsega mehe juurde Tartusse.

Tütar on praegu seitsmene, kohe saab kaheksa, juba lõpetas Tartus esimese klassi. «Räägib eesti keelt juba päris hästi,» lausus Ruslana Romaneskul, ja säras rõõmust.

Psühholoog Ruslana Romaneskul aitab Tartus samuti oma rahvuskaaslasi, kuigi on ka ise sõjapõgenik. Foto: Sille Annuk

Aga ka temal on raskeid hetki, kuna vend ja isa jäid Ukrainasse. Kõige olulisem on niisugustel momentidel tunnetada oma keha, ütleb ta. Suruda jalad õlgade laiuselt vastu maad, ja öelda endale, et ma olen siin, selles riigis ja sellises olukorras, et see olen mina.

«Kui su sõbrad on hukkunud, siis tuleb ka seda endale öelda, et jah, mu sõbrad on hukkunud, mitte põgeneda selle teadmise eest,» lausus ta. «Tuleb esitada endale väga otsekoheseid küsimusi ja vastata neile ausalt. Oma mõtteid ei tohi enda eest varjata.»

Ka rääkis ta sellest, et hirmu tundmise ja nutmise soovi kõrval tuleb märgata edusamme. Seda, kui oled leidnud töö, seda, kui võõras keskkonnas oled saavutanud kellegagi hea kontakti, seda, et ühel päeval oled olnud lihtsalt rõõmus.

«Vahel aitab, et asetad ühe käe oma rinnale ja teise seljale, tunnetad käte ja keha kontakti ning hingad aeglaselt sisse ja välja, ja mitu korda järjest,» rääkis ta. «Neid tehnikaid on palju.»

Ruslana Romaneskul usub, et ta jääb Eestisse. Et toetab siin psühholoogina oma kaasmaalasi nii palju ja nii kaua kui vaja. Ta on ka kõik oma isiklikud tulevikuplaanid sidunud Eestiga, ta ei unista ajast, mil saab Ukrainasse tagasi minna.

Kui palju võib olla aga neid ukrainlasi kokku, kelle emotsioone võrkudest leiab ja kelle käsi on neid värvilisi linte sidunud?

Üle saja vast kindlasti, arvas Ruslana Romeneskul. Osadel kohtumistel on käinud ühed, teistel teised ning palju on olnud neid, kes on käinud kohal mitmeid kordi. Niisuguseid kohtumisi on olnud 16, teose kunstiliseks juhendajaks sai Viktoria Berezina.

Ukraina sõjapõgenikke on toetanud ka Olena Solohub, kes on pärit Kiievist ja tulnud Tartusse juba kümnekonna aasta eest, sooviga jätkata siinses ülikoolis magistriõpinguid. Praegu töötab ta Johan Skytte poliitikauuringute instituudi koordinaatorina, aga temalgi on olnud omal ajal kohanemisraskusi.

Üht nippi, kuidas jätkuva sõja kiuste hoida oma vaimset tervist, nimetas Olena Solohub hommikuseks visiooniks. See tähendab, et pärast hambapesu istub ja kirjutab ta umbes kolm leheküljetäit endast välja mõtted, mis parasjagu peas. Isegi siis, kui talle näib, et neid mõtteid ei ole.

Ukraina kogukonna eest hoolitsejad, samuti ukrainlannad, aga juba aastaid ka tartlased, Ana Sumõk ja Olena Solohub (paremal). Foto: Sille Annuk

«See ei ole päevik, see ei ole loovkirjutamine ning need ei ole kindlasti lood, mida hiljem sotsiaalmeediasse postitada, vaid sõnaselge rämps,» rääkis ta. «Aga kui igal hommikul sel viisil talitada, siis see tõepoolest puhastab meeli, võtab maha ärevust ning aitab. Saad keskenduda pärast asjadele, mida eesootav päev sinult ootab.»

Pühapäeval pakkusid Ukraina Maja eestvedajad autovabaduse puiesteel kõigile teistelegi võimalust võtta osa ukraina kunsti ja käsitöö töötubadest. Anna Sumõki juhendamisel sai valmistada motanka nukke ja koos kunstnik Viktoria Berezinaga meisterdada kollaaže.

Ukrainlaste loodud kunstiteost «Emotsioonide kaleidoskoop» saab vaadata Autovabaduse puiesteel aga kuni 28. juulini.

See vaimse tervise, kultuuri- ja kogukonnaprojekt sai teoks tänu koostööle Euroopa kultuuripealinnaga Tartu 2024.

Kunstiteraapiatund autovabaduse puiesteel. Foto: Sille Annuk