Rannar Raba: «South Park», hoia alt! Siit tuleb elu ise

Rannar Raba Foto: Sille Annuk

Läinud nädalavahetusel kogu maailma vapustanud katse tappa USA endist presidenti, taas Valgesse Majja pürgivat Donald Trumpi kuulub kahtlemata seda masti tegude hulka, mille mõju on põhjust analüüsida veel aastaid hiljemgi. Juba praegu on selge, et napist pääsemisest Trumpile tekkinud (ja tekitatud) märtrioreool suurendab tema väljavaadet sügisel tagasi valituks osutuda.

Eks emotsioonid ole määravad enamikus eluvaldkondades, poliitika pole erand. Sedamööda on üpris loogiline järeldada, et varem kahe vahel kõikunud valijad võivad oma otsuse teha nüüd Trumpi kasuks puhtalt selle pildi pealt, kuidas mees vaid mõni sekund pärast atentaati turvameeste vahelt verise näo välja murdis ja rusikat vibutades rahvamassi võitlust jätkama agiteeris.

Mis seal salata, sümbolina oligi too hetk seal Pennsylvania Butleri farmi messiväljal ülivõimas – eriti, kui asetada taustale küsimus sellest, kas vastaskandidaat president Joe Biden on veel üldse võimeline avalikel esinemistel prompteri abita adekvaatset teksti esitama.

Kahjuks on viimased päevad näidanud, et Trumpi tapmiskatse mõju USA, aga arvatavasti ka kogu läänemaailma poliitilisele kultuurile saab olema kõike muud kui tervendav.

See, kuidas kümned või sajad vabariiklased nädala alguses Milwaukees peetud partei kongressil Trumpi jäljendades oma parema kõrva sidemesse mähkisid, ületab isegi omaaegse kultusliku absurdisarja «South Park» kõige kirkamaid episoode.

Sümbolite tarvitamine on poliitikas möödapääsmatu, aga kui nendega lämmatatakse sisuline debatt, on asi nukker. Lõppude lõpuks pole ju valimised, eriti USA riigipea valimised mingi tõsielušõu, mis võib lõputiitrite järel järgmise etenduse ootuses unustusse vajuda. Mäng käib ju päriselt miljonite inimeste tuleviku peale.