Enriko Talvistu: linnaosi lisandub mühinal

Enriko Talvistu Foto: Kristjan Teedema

Aastal 1927 ilmunud koguteos (nii neid Eesti linnu ja maakondi süvitsi käsitlevaid sariteoseid kutsuti) «Tartu» oli mahukaim ja põhjalikem omasuguste seas ning on ajaloolise käsitlusena hinnaline allikas tänapäevalgi.

Ootan, et tekiks võimalus sellele raamatule lisatud linnaplaani kordustrükiks, kuna see on kuni möödunud sajandi lõpukümnendini parim Tartu plaanide seas. See oleks seinailuna paljudele huvilistele informatiivne allikas nüüdki. Mu enda oma, mis on kokku volditud, hakkabki juba ära kuluma.

Peale 1775. aasta suurt tulekahju, mil peaaegu kogu linn hävis, hakati linna valitsemises ja taas ülesehitamiseks tehtud ehituslaenu haldamises jagama Tartut kolmeks linnaosaks. Esimene oli vanalinn koos tekkiva Supilinnaga, teine oli Riiamäe asum koos praeguse kesklinna ja tekkiva Karlovaga ning kolmas Ülejõe uus asum.

1927. aastal peeti administratiiv-juriidiliselt veel nendest kolmest linnajaost kinni, ent areng on kiire ja nimetati juba asumeid, nagu Karlova, Vaksali, äsjatekkinud Tammelinn. Veerikul siis veel nime pole, ehkki too on olemas, ning paar aastat hiljem valmis kogu Tähtvere kava.

1986. aastal valmis Tartu linnalabori – oli selline asutus Veski tänaval – uurimusena Tartu funktsionaalse struktuuri analüüs, milles olid linnaosad nimetatud hoopis teistsugustena. Näiteks olid All-, Üla- ja Taga-Karlova, aga palju muudki.

Ülejõe nimi on muutunud juba liiga laialivalguvaks ja piiritlematuks.

Linnaosade nimed ja nende piiritlemine ongi pidevas muutumises. Linnamuuseumi äsja­avatud näituse «Meie Tartu» kaasavas raamatus käsitletakse 17 linnaosa 18st. Tõepoolest pole kunagi kokku lugenud nende arvu, sest ka viimases linna üldplaneeringus on nad veidi teistsugused ja teiste piiridega, kui selles linnamuuseumi näitusega kaasnevas kataloogis. Ja las ollagi, ehkki siinkirjutaja paljude seisukohtadega ei nõustuks.

On ka vigu või märkamata jäämisi, aga las need praegu jäävad. Tegemist on autori Lauri Räppi üsna hästi kirjutatud linnaosi iseloomustavate tekstidega, mis juba 50 aasta pärast on sügav ajalugu ja põnev lugemine nendele, kes huvituvad sellest, milline oli praeguse põlvkonna suhtumine oma linna ning mida esile tõsteti. Nii nagu ka 1927. aasta koguteose puhul.

Nüüd on linnamuuseum teinud ära väga suure ja keerulise töö, et paigutada kõik linnaosad ära oma ülikitsastesse oludesse. Uue näitusega on hõivatud osa hooviski. Meenutagem, et sellele kohale hoovi pidi tulema linnamuuseumi juurdeehitis, kui asutus eelmise sajandi lõpukümnendil Kassitoome veerelt sinna endisesse rajooni raamatukogusse ja kultuurimajja kolis.

Linnavalitsuse lubaduseks see jäigi. Nii nagu ka spordimuuseumi juurdeehitis Magasini tänaval, endise postkontori küljes jäi pärast Pauluse kirikust välja kolimist pelgaks kultuuriministeeriumi heietuseks.

Nii on mõlemad muuseumid tõsises ruumikitsikuses ning oma rikkalikest kogudest protsendiväärse pisku väljapanemise asemel tehakse lavastuslikke näitusi, et vaatajat veidigi kõnetada.

Originaale ei panda tänapäeva maailmas välja isegi kunstinäitustel, kus näiteks van Goghi saab imetleda rändnäitustel videoinstallatsioonide vahendusel ning seda üsna kopsaka piletihinna eest. Aeg lihtsalt on selline, pisut pinnapealne.

Muidugi tasub linnakodanikul tähelepanu pöörata uuele linnajaole, mille servas ka linnamuuseum servapidi asub. Ülejõe nimi on muutunud juba liiga laialivalguvaks ja piiritlematuks. See, millistel tingimustel linnaarhitekt Arnold Matteus oli sunnitud leppima sinna Mäe-Roosi-Kivi tänava vahele südalinnas eramurajooni tekkimisega, on omaette lugu. Aga seda kahtlemata ei korratud ning nüüd on Raatuse ja Fortuuna vahele kerkinud sootuks uue suhtumisega linnaosa.

Tartu arhitektuurne edulugu on sinna kerkinud hoonestuse välisilmelises mitmekesisuses. On häid tulemusi, aga ka kehvemaid. Igatahes see kõik areneb ning on mõne aasta pärast ehk täitunudki sellise südalinnale omase keskkonnaga, mis tõmbab osaliselt ära tähelepanu praeguseltki vana- ja kesklinnalt.

Äsja avatud spordibaar pargis, Raatuse tänava jalgtee ääres on üks näide sinna suunduvast huvist. Ja raske on ennustada, mis sinna siis edaspidi tuleb. Et kas tulevikus saab Raatuse tänavast jalakäijate tänav, nagu seda on Küüni tänav? Igatahes peaks linnamuuseum oma uuele püsinäitusele lisama ehk järgmise linnaosa. Põnev oleks näha, kas seda hakatakse kutsuma Raatuse või Fortuuna tänava järgi.

Ülejõe parki ehk Raadi tänava algust ilmestab praegu arhitektuuritudengite loodud taies «Linnutee». Foto: Kristjan Teedema