Reedene Rõõm ⟩ Nugise talus ootavad külalisi tuhkrud, paabulinnud, nutriad ja hõberebane Pätu

Sipelga külas avatud talude päeval huvilisi võõrustava Nugise talu perenaine Ksenija Kivirand näitas tuhkrupreilisid, keda külastajad talu nime järgi vahel ekslikult nugisteks peavad. Foto: Kristjan Teedema

Peipsiääre vallas Sipelga külas peab Ksenija Kivirand (34) koos abikaasa Vahuri ja kolme lapsega hobitalu, kust leiab harjumuspäraseid maaelanikke, nagu parte, kalkuneid, kanu, lamba ja veiseid. Kuid näha saab ka paabulinde, jaanalinde, emusid, tuhkruid, nutriaid ja hõberebast. Sel nädalavahetusel ootab perekond Kivirand avatud talude päeval rohkelt külalisi.

​

Ksenija Kivirand, kuidas see talu hoo sisse sai?

Kolisime siia kaks aastat tagasi, 2022. aasta kevadel. Mina olen pärit Rakverest, abikaasa on Tartust. Loomadega olen tegelenud juba väga pikalt, mul olid tuhkrud, aga abikaasa armastab väga linde, seega võtsimegi alguses linnud.

Hakkame siis ringkäiguga pihta. Teil on siin hõberebane. Kuidas tema siia sattus?

Tema on minu Pätu, abikaasa kinkis ta mulle kaks aastat tagasi. Mina omakorda kinkisin abikaasale paabulinnud. Pätu elas meil alguses toas, isegi magas meiega koos. Ta hirmsasti tahab kassiga mängida, toas nad olid ka koos, aga kass eelistab inimeste tähelepanu ega hoolinud eriti rebase sõprusest. Pätu kolisime õue, sest karusloomal hakkab talvel toas ikkagi palav.

Näen siin tuhkruid. Mis on nende saamislugu?

Tuhkrud on mul ammu, olen ka tuhkrute liidu liige. Nad on omamoodi naljakad loomad, nagu oleks pesukaru ja mao ristandid. Sellised vorstikujulised ja pesukarule omaselt krutskeid täis. Isased väga seltsi ei taha, aga emased on väga seltsivad, tahavad pai, neid võib sülle võtta. Emaseid on mul praegu kolm:Eir, Kata ja Sofi.

Kord läksid meil linnud kogu kambaga naabri juurde ja tegid seal kasvuhoones puhta vuugi.

Sageli külastajad tulevad ja uurivad, et teil siin Nugise talu, kus need nugised on. Ma siis näitan need «nugised» ette (viipas muiates tuhkrutele – E. A.). Siis ütlen, et mõelge, milline nugis välja näeb. Nugis on tuhkrust märksa suurem. Aga nugiseid on siin ka, nad on metsas. Korra käis üks meil ka luusimas, aga koer tegi talle šokiteraapiat ja peletas minema.

Tuhkrute aediku küljes on rosetid. Mida need tähistavad?

Käisin kunagi tuhkrutega näitusel. See on umbes samasuguse ülesehitusega nagu koertenäitus. Hinnatakse geneetikat, käitumismustrit, keha, küüsi, luustikku, hambaid. Tuhkur on tark loom, teda saab koolitada nagu koera, õpetada näiteks lamama, sitsima, keerutama.

Näen, et teil tiigi ääres on huvitav kooslus – pardid ja üks suur näriline.

Jah, meil elab partidega koos kaks nutriat. Nagu pardidki, söövad nad vilja ja saavad tiigi partidega kenasti jagatud. Aedik on mul tiigil ümber mitte seepärast, et loomad ei pääseks lahti, vaid eeskätt selleks, et lastele ei oleks ohtlik. Nagu näete, pardid on rahulikult siin aia servas. Kui neile ei meeldiks, pageksid nad kohe vette.

Kanad ja kalkunid jalutavad teil täitsa vabalt ringi, aga kalkunid kipuvad ju tihtipeale olema kurjad.

Meil pole ükski lind kuri. Me ei saaks talu pidada, kui mõni loom siin kuri oleks. Ka kurjust saab välja ravida omamoodi teraapiaga. Abikaasa Vahur «ravis» inimesi toksima hakanud linde sellega, et võttis nad sülle ja kallistas. Sellest piisas, järgmine kord kalkun või kukk toksima ei tulnud.

Paabulinnud jällegi on aedikus.

Meil on jah paabulinnupaar, härra Abu ja proua Ariel, kes ilusti on nõus peo pealt päevalilleseemneid sööma. Nad olid ka algul väljas, aga paabulinnuhärra kippus miskipärast kanu kabistama. Siis panime nad aedi­kusse kanadest eraldi.

Teil on kolm last. Kuidas nemad talupidamisel abiks on?

Vanem tütar, kes saab augustis 15-aastaseks, aitab puuride koristamise, toitmisega. Nooremad aitavad ka, aga nemad kõike veel teha ei saa, kuid aitavad mängides loomadel sotsialiseeruda, toovad näiteks jänkudele süüa. Samas kuueaastane tütar ja kaheaastane poeg on ka giidide eest, tegelevad külastajate lastega, mängivad ja suunavad neid, selgitavad, mida võib, mida ei või. Aga ma ei sunni lapsi, nad ise soovivad kaasa lüüa.

Kas te peale talupidamise muud tööd ka teete?

Minul on ainult talupidamine, olen siin giid. Abikaasa tegeleb lisaks talupidamisele ehitusega.

Kus abikaasa praegu on?

Ta läks meile asukaid juurde tooma. Saame jaanalinnupaari, emupaari ja ka šoti mägiveised. Avatud talude päeval on nad meil olemas.

Jaanalindudest ma ausalt öeldes eriti ei hooli, see oli abikaasa kiiks. Aga kui ma neid nägin ja taipasin, et nad on väga sõbralikud, söövad käest, siis olin nõus. Samas emud on olnud üks minu unistusi. Nad on nii ilusad ja graatsilised.

Loomapidamisega on tihti nii, et igaühel on sellest väga erinev arusaam ja tõekspidamine. Kas teie peale on ka kaevatud?

On. Meil on PTA (põllumajandus- ja toiduamet) kaks korda külas käinud. Esimene kaebus oli selline, et meil on siin kõik väga halvasti, pole loomadel ruumi ega pidamistingimusi.

PTA ametnik tuli kohale, vaatas üle ja veendus, et kõik on korras, kuid andis nõu, kuidas rebasemaja muuta, ning pakkus, et jänkudel võiks majas olla veidi enam sisustust. Praeguseks oleme kõikide majad üle vaadanud ja uuendanud ning uuendame neid veel. Aga eks me oleme arvestanud sellega, et võib veel kaebusi tulla.

Öeldakse, et loomal ikka looma aru. Kas teie talu asukad pahandust ka teevad?

No on juhtunud. Kord läksid meil linnud kogu kambaga naabri juurde ja tegid seal kasvuhoones puhta vuugi. Kord hüppas eesel üle 180 sentimeetri kõrguse aia ning tatsas naabri aias. Naaber siis tuli meie loomade ja lindudega tagasi ning palus neil silma paremini peal hoida. Eesli viisime praegu asenduspinnale. Kuna sel nädalavahetusel on oodata palju külastajaid, viisime osa loomi, kes stressi ega lärmi väga ei talu, mujale.

Kas naabri kasvuhoonesse jäi siis must maa?

Kahjuks küll, meil omal oli ka väga kahju. Pakkusime naabrile kompensatsiooni, aga õnneks on ta tore ja tüli meil sellest ei tekkinud.

Siinkandis on palju vanausulisi, kes sisserännanutesse suhtuvad pigem umbusuga. Kuidas teie siia kogukonda olete sulandunud?

Üllatavalt hästi. Jah, siinkandi inimesed ei kipu kiiresti omaks võtma, aga ehk on abiks ka see, et oskan vene keelt, sest minu kodukeel oli vene keel. Samas kohalikega suhtleme enamasti ikka eesti keeles.

Ja nüüd selle intervjuu lõpuküsimus: mis on teie reedene rõõm?

Rõõm sellest, et oodata on palju külalisi. Naljakas mõelda, et nooremana oli reedene rõõm see, et sai kuskile klubisse minna, nüüd aga see, et saab kodus olla ja külalisi vastu võtta.