Kuidas on arenenud ja peaks arenema Tartu Ülikool? Vastab Kristjan Zobel

Kristjan Zobel. Foto: Andres Tennus/Tartu Ülikool

Vastab taimede evolutsioonilise ökoloogia professor Kristjan Zobel

Kas Tartu Ülikool on viimase viie aasta jooksul piisavalt arenenud, et anda tänapäeva nõuetele vastavat konkurentsivõimelist haridust, või peab ta oma positsiooni ja maine parandamiseks veel kõvasti pingutama?

Viie aasta jooksul ei saa suures akadeemilises asutuses juhtuda midagi, mis positsiooni ja mainet kvalitatiivselt muudaks. Akadeemiliseks küpsemiseks kulub noorel inimesel mitukümmend aastat ja muutunud tingimustes kasvanud põlvkond hakkab ülikooli tüürimisel tooni andma alles veerand sajandi pärast.

Need otsused, mille vilju praegu maitseme, tehti valdavalt varem kui viis aastat tagasi.

Muidugi mõista on ülikooli taktikalisel juhtimisel väga suur roll tudengite ja töötajate meeleolu, motivatsiooni ning efektiivsuse kujundamisel. Selles vallas on lähiminevikus enam-vähem hakkama saadud, eriti arvestades taustal kulgenud majandusvapustusi.

Mõistagi ei saa mina rohelise bioloogia esindajana rahul olla sellega, et oleme ülikoolis viimased, kelle ruumiprobleem on lahenduseta. Viimase paari aasta jooksul on püsivad ruumid saanud või on saamas kõik ülikooli allüksused peale ökoloogia ja maateaduste instituudi, kes on saanud vaid lubadusi.

Mitmed muud asjad, mis ülikoolis muret teevad, on pigem kunagiste riigi tasemel tehtud kehvade poliitiliste valikute tulem või siis enne praeguse juhtkonna tulekut tehtud otsuste paratamatu järg – avalik-õiguslike ülikoolide ralli massiülikoolideks ja Tartu Ülikooli kolimine kesklinnast välja. Mõlemad protsessid on ülikooli maine ja positsiooni kujunemise seisukohalt väga tähtsad ja viimastel aastatel kulgenud täiesti vales suunas.

Mida peaks tegema mai lõpus valitav uus ülikooli rektor, et Tartu Ülikoolist saadav haridus ja siin tehtav teadustöö oleks veelgi parem ja tähelepanuväärne kogu Euroopas?

On alusetu loota, et kunagi lähemas tulevikus võiksime saada haridus- ja teaduskeskusena sellise kaalu, et muutume Euroopa tasemel tõmbekeskuseks ning suudame palgata maailmanimega tippteadlasi. Püsivalt koos perega väikesesse imeliku keelega Ida-Euroopa riiki kolimiseks on tippspetsialistil vaja ikka ülimalt tugevat motivaatorit, mida meil pakkuda pole.

Meie lähem eesmärk võiks olla saavutada tase, kus andekate doktorantide ja järeldoktorite saabumine Kesk-Euroopast ja lähiriikidest (ka näiteks Venemaalt) oleks normiks ja ka majanduslikult võimalik. See võrgustaks meid paremini muu maailmaga ja tekitaks tulevikus rohkem võimalusi tulemuslikuks akadeemiliseks hulkurluseks ka eestlastele.

Mina fokuseeriksin ülikooli lähiaja pingutused meie doktoriõppe rahvusvahelisemaks pööramisele ja järeldoktorite sisse-väljaliikumise finantseerimisele.

Muidugi, keegi ei kujuta täpselt ette, kuidas hakkab kõrgharidus ja teadus Eestis funktsioneerima pärast käsilolevaid reforme. Uuel rektoril on selle kujundamiseks käes olulisi hoobasid.

Loodan, et ta kasutab neid targasti ja seisab muuseas kui lõvi ülikooli akadeemiliste vabaduste kaitsel. Viimaseid on ametnikud aastasadu püüdnud visalt kärpida ja teevad seda ka praegu endise hooga. Ja botaanikutele-zooloogidele on kodu vaja, ja kohe.