Krista Piirimäe: kunst olgu kõige kõrgemal

Krista Piirimäe Foto: Sille Annuk

Tartu linnaraamatukogus mõne aja eest peetud arutelul südalinna kultuurikeskuse (Süku) üle kuulsin midagi täiesti ennekuulmatut. Nimelt kavandatakse tulevases hoones näituseruume maa alla. See on ju samahästi kui kunsti suretamine!

Õnneks oli kunstimajas samal ajal lahti ekspositsioon, kus Läti kuraator Inga Lāce on andnud päikesevalgusele nii suure rolli, et see on koguni näituste arvustuste pealkirjades «Tähelepanelikkus, mille sisse paistab päike» (Sirp, 21. juuni) ja «Päikesevalgus teeb kunstiga näitusesaalides lausa imet» (Tartu Postimees, 26. juuni).

Eesti kunstiajaloo grand old lady Mai Levin on arvanud, et kunstimuuseumi parim koht oleks Raadil, sest seal on palju loomulikku valgust ja loodust. Kavandatava Süku asukohal on aga teised väärtused: ühele poole jääb Emajõgi Kaarsillaga, kus kunagi asus Kivisild, ning teisele poole Vanemuise teater, mille asemel olnud hooned samuti sõjas purustati.

Kui Süku tulevase põhiekspositsiooni selgrooks saab olema kronoloogia ja stiilid, siis erandiks võiksid olla kaks ruumi. Emajõele pühendatu on täis poeesiat. Ainuüksi Aleksander Vardi loomingus on teada 16 suurepärast maali igast aastaajast ning lõhatud Kivisilda on veel rohkem maalitud. Põnevust lisaks tõsiasi, et jäädvustusi on ka samast suunast, kuhu tuleks näituseruum.

Kivisild võiks olla sissejuhatus ruumi, kus saab keskenduda Tartu ajaloo dramaatilistele sündmustele. Keskpargi kunagistest hoonetest on palju taieseid, nende hulgas sakslaste poolt põlema pandud Pallase kunstikooli hoonest.

Maja põhjapoolsesse külge jääb park, mis täiendaks näituseruume pidevalt muutuva loodusega: kord on puud õites, siis rohelises, kirjus või valges rüüs ja ka raagus puudel on sõnum. Targad kujundajad oskavad selliseid aknavaateid ära kasutada. Näiteks pole mul senini meelest läinud kunstimajas 2017. aastal olnud Imat Suumanni isikunäituse lummav sümbioos Suumanni maalil kujutatud hoonete ja tänaval asuva maja vahel.

Kui näiteks Viinistu kunstimuuseumile lisab võlu silmapiirini laiuv meri, siis tulevasest Sükust avanevate vaadete mitmekülgsust ei paku ükski teine kunstiasutus Eestis. Mida avaramad vaated ümbrusele, seda täiuslikumalt saab seda ära kasutada näituste planeerimises ja kujunduses.

Pole kahtlust, et tartlane Toomas Jürgenstein kuulub Eesti suuremate kooliõpetajate-kirjameeste hulka. Võib-olla seda suuresti just selle pärast, et ta taipas muuta oma veranda kirjutusruumiks. Teada on, et tuppa kolib ta sealt, kust avaneb vaade kolme suunda, alles siis, kui väljas langeb temperatuur alla kümne miinuskraadi. Mida oleks sellele vastu panna töökohal keldris?

Kommentaariks kunstimuuseumi juhataja Joanna Hoffmanni sulest 3. juulil Tartu Postimehes ilmunud artiklile «Kas kunstimuuseum peidetakse Süku keldrisse?» pean esmalt ütlema, et küsimärk selle pealkirjas on eksitav. Sest neil ongi ju plaan see maa alla ehk keldrisse panna.

Teiseks: Hoffmanni toodud näited teistest tuntud maa-alustest näituseruumidest ei sobi võrdluseks, sest nood asuvad vanalinnades, kus on lammutatud vana hoone ja tõenäoliselt kohalik muinsuskaitse ei luba ehitada sellest kõrgemat. Tulevase Süku puhul seda probleemi pole.

Muu hulgas teevad mind murelikuks väited, et raeplatsi viltuse maja ruumid on halvad. Tegelikult võiksid ruumide üle nuriseda hoopis Kumu teadurid. Kõige selgemini oli seda võimlik näha Eerik Haameri ja väliseesti kunstinäituste puhul, mis toimusid mõlemas muuseumis vastavalt 2008. ja 2011. aastal.

Analoogne lugu oli Leo Lapini triipkoodidega. 2003. aastal Kumus toimunud näitus «Kood» ei haaranud mind üldse, 2012. aastal Tartu kunstimajas aga vaimustas. Kunstimajas on kõrvuti kolm näituseruumi, mida ühendavad uksed. Läksin vasakpoolse ruumi lõppu ja mulle avanes läbi kolme ruumi suurejooneline vaade. Kõmpisin parempoolsesse ruumi ja vastupidine vaade oli sama imeline. Esimest korda adusin, et ruumide järgnevus võimaldab rakendada kõige loovamalt kujundusannet.

Anfilaadne ruumide järjestus ongi muuseumites klassikaline. Nii on Viinis, Peterburis Ermitaažis, Tallinna Kadrioru lossis ja õnneks ka Tartu viltuses majas. Aga Kumus mitte. Ruumide voolavus on vajalik ka hariduslikel eesmärkidel: näiteks giid seletab esimeses ruumis avalduvaid vormilahendusi ja läheb siis sujuvalt koos grupiga järgmisse ruumi, kus väljapanek esitab uusi variante nii sisus kui ka vormis – kuulajad saavad soovi korral iga hetk mõne sammu tagasi astuda ja räägitavat kontrollida.

Mitmed Tartu muuseumites ja galeriides korraldatud näitused on selgesti kinnitanud, et meil on väga palju asjatundjaid. Üheks paremaks võrdluseks on osutunud Ilmar Malini 100. sünniaastapäeva näitused viltuses majas tänavu 21. juulini ja Pallase galeriis praegu. Viimases on ruumid külla kehvemad kui viltuses majas, aga kujundaja Enn Tegova koos koostaja Jaan Malini ning kunstiajaloolaste Holger Rajavee ja Peeter Talvistuga sättisid Malini loomingu ajalisse perspektiivi, tuues atraktiivselt ning arusaadavalt välja autori loomingulise arengu. Nii sündis kõige tähtsam tulemus: näitus on muu hulgas ka hariv.

Tulles tagasi Süku planeerimise-projekteerimise juurde: näituseruumid peaksid olema siiski kõige kõrgemal korrusel vaatega kolme suunda.