Jaanus Kriisk: tasakaal kipub käest libisema

Jaanus Kriisk Foto: Sille Annuk

Elurikkuse algatused kui viimaste aastate moeröögatus on viinud selleni, et oleme minetamas looduslike koosluste tasakaalu nii metsas kui linnas. See ei peaks nii olema.

Meenutagem, et juba aastal 2020 tõdesid nii jahimehed kui ka suure üllatusena keskkonnagentuuri seireandmete koostajad, et karusid on meil üle kahe korra rohkem kui Eesti territoorium seda lubaks. Targemate inimeste teadmisele tuginedes mahub Eesti pindalale normaalselt elama ja tegutsema kuni 400 karu, aga meil on neid praegu suisa tuhande jagu. Nii pole ka tartlastel mõtet imestada, kui noored karud mööda Aardla tänavat jooksevad või Supilinna servas õhtuseid koerajalutajaid ehmatavad. Neid on palju ja neil pole kuhugi minna. Nagu lugeda ja kuulda on olnud, on asi lausa nii kaugele läinud, et mõnes suvilapiirkonnas ei julge pered enam lapsigi õue saata.

Inimese valed valikud on karupojad seadnud justkui põlatud tänavalaste rolli: metsa nad enam ära ei mahu, aga linnas ning linnalähedastes asulates pole nad teretulnud. See konflikt püsib ega kao kuhugi iseenesest.

Sarnane probleem puudutab hunte, kellega lambakasvatajad on suvest suvesse püsti hädas. Võsavillemite pesakondade arv olevat paarikümne aastaga pea neljakordistunud ning paratamatult satub osa neist karjamaadele hunditegusid tegema.

Seal, kus liigub palju inimesi ja eriti lapsi, võiks muruplatsid olla ikkagi kenasti niidetud ja korrastatud.

Võimalikke lahendusi on kaks: me kas piirame karude ja huntide arvukust senisest intensiivsema küttimise teel ja tagame sellega alles jäävatele isenditele piisava eluruumi või püüame ülearused loomad kinni ning kingime riikidele, kus on küll metsamassiive säilinud, aga kus karusid ja hunte napib. Usun, et teadlased oskavad siin töötavaid lahendusi välja pakkuda.

Lihtsalt käed rüpes istudes läheneb hetk, kus juhtub õnnetus. See õnnetus hüüab tulles juba üpris valjusti.

Probleemid on süvenemas ka rohujuure tasandil. Sarnases vaimus on keskkonna muutmise tagajärjel linnas hakanud end mugavamalt tundma mitmed teised probleemsed liigid: madude laialdast levimist pole Tartus veel märgata olnud, aga Tallinnas olla juba nii mõnigi inimene mürgihammustuse saanud. Kõige suurem mure on siiski puukidega, sest nende levitatavatel haigustel võivad olla väga rängad tagajärjed. Kontrollimatult vohav taimestik lisab puukidele elujõudu ning annab soodsa pinnase ka uute haiguste levikuks.

Mina olen veendunud korratuse vastane. Niitmata muruplatsid linnas ei tekita minus mingeid muid tundeid kui negatiivseid. Arvan, et seal, kus liigub palju inimesi ja eriti lapsi, võiks muruplatsid olla ikkagi kenasti niidetud ja korrastatud. Ja kui kuskile ongi loodud mõni näidisliigirikkuse ala, peaks seda ääristama vähemalt meetri-pooleteise laiune niidetud riba – nagu raam kunstiteosel.

Kuulutaks selle kaootilise eksperimendi nüüd läbituks ja tunnistaks, et looduses peab valitsema siiski tasakaal.