Rannar Raba: vaevalt, et elurikkus kellegi elu rikkus

Rannar Raba Foto: Sille Annuk

Oleme viimastel päevadel jälle üksjagu palju elurikkuse teemadel rääkinud ning kirjutanud. Sest nagu eelmistel aastatel, on sellegi suve keskpaigas hakanud lehetoimetusse kostma nende linlaste hääl, kelle meelest loob uudsel moel linnaparkide niitmata jätmine Tartust mulje kui hooldamata ja lohakast elukeskkonnast.

Minagi, kes ma olen tähelepanuväärselt suure tüki oma vabast ajast muruniiduki taga tammunud, olin esimestel aastatel kureeritud elurikkuse asjus pigem ettevaatlik. Jutt ökosüsteemi terviklikkusest ja põimitusest, liikide mitmekesisuse vajalikkusest ning vastupanust kuumalainetele oli muidugi algusest peale arusaadav. Aga ettekujutus ühest õigest väikekodanlikust linnakeskkonnast kui otsast otsani heaperemehelikult pühitud ja pügatud ruumist on olnud minuski valdav.

Kui kuulsin esimest korda kureeritud elurikkuse tüdrukuid seletamas, et suhtumine linnaloodusesse on suuresti maitse asi, mida kannatab muuta ja mudida, siis olin samuti skeptiline. Miks peaks keegi, kes on seni kõrgesti hinnanud hästi disainitud ja pidevalt hooldatud lillepeenardega parke, ühtäkki mingite boheemlaste käsu peale omatahtsi võrsuvat raudrohtu või kanaperset kummardama hakkama? Aga …