Tuul Sepp: linnaloodust luues ja hoides tasume oma üüratut võlga

Tuul Sepp. Foto: Margus Ansu

Kas linnalooduse «pendel» on kaldunud ära ekstreemsusse ja kas linnaloodusega peaks piiri pidama? Need on head küsimused, mis vajavad argumenteeritud teaduspõhist vastust. Mul on väga hea meel, et need küsimused on Tartus kerkinud, sest just diskussiooni kaudu on võimalik saada uusi teadmisi ja vastuseid.

Teame, et inimeste põhjustatud keskkonnamuutused on kaasa toonud looduslike liikide arvukuse järsu vähenemise. Näiteks on imetajate biomassist looduslikke liike veel vaid kuus protsenti ja lindude biomassist on 70 protsenti kodulinnud. Paljude vooluveekogude liigirühmade arvukus on viimaste aastakümnetega 90 protsenti vähenenud ja putukate kadumist nimetatakse vahel lausa putukate apokalüpsiseks.

Üks suuremaid probleeme inimese ümberkujundatud maastikus on looduslike elupaikade killustumine: liigid ei saa enam ühest elupaigast teise, puuduvad ühendusteed ja sujuvad üleminekud. Killustatuse tulemuseks on vähearvukad, väikese geneetilise mitmekesisusega ja väljasuremisele altid asurkonnad.

Seda teades peaksime loodusele piire tõmmates olema eriti ettevaatlikud ja tegutsema teadlikult. Kui me ühte kohta piiri tõmbame, siis kas me tekitame kusagile mujale kompenseeriva «piirituse» ehk ühendustee? Teades, kui kiiresti väheneb looduslike liikide mitmekesisus, peaks «jah» olema siin elementaarne ja ainuvõimalik vastus.

Kas loodus peab olema just linnas? Jah, sest linnastunud alad lõikavad läbi väljaspool linna olevate looduslike elupaikade vahelisi ühendusteid. Läbi linna võiks pääseda nii liblikas kui ka konn, nii nahkhiir kui ka orav, isegi taimeseeme ja seeneeos.

Kõikjal, kus on võimalik luua linna sees looduslikke elupaigalaigukesi, tuleks seda seega looduse ühendusteede suurt pilti silmas pidades teha. Ja linnas loodusele ruumi jagub.

Looduslikud elupaigad võiksid kuuluda loomuliku osana parkide ja aedade juurde, omavahel ühendatud rohekoridorid võiks joosta mööda taimestatud tänavaservi ja läbi parklate. Sellised lahendused pakuvad ka tervislikumat, jahedamat ja üleujutuskindlamat tänavaruumi inimestele.

Kas linnaloodus konkureerib lillepeenardega? Üldjuhul mitte. Mõlemale on linnas ruumi. Ka väga pisikesse aeda, rääkimata linnaväljakutest ja parkidest, mahub nii lillepeenar kui ka niidutaimede laiguke. Loovust ja leidlikkust rakendades pole vaja valida.

Samamoodi pole vaja valida, kas parkides heina niita või mitte. Mõlemat saab teha. Jätta osa pargist niitmata või harvemasse niitmisrežiimi, lubades kujuneda liigirikka taimekoosluse. Niita aga madal muru sinna, kus inimesed tahavad jalutada, mängida või pikniku pidada.

Linnaruumis kultuurtaimedega peenraid kujundades tuleks aga samuti silmas pidada keskkonnamõju. Valida saab liike, mis pakuvad tolmeldajatele peatuspaika ja kehakinnitust. Peenra saab kujundada nii, et seal poleks vaja liiga tihti liike vahetada, sest aiandussektori ökoloogiline jalajälg on paraku väga suur. See jälg algab kasvusubstraadiks kasutatavast turbast, mille tootmiseks kaevatakse üles meie väärtuslikke soid, jätkub plastist ühekorrapakendi ning tootmiseks kuluva energia- ja transpordikuluga ning lõpeb kastmiskuludega, sest peenrad-amplid on kuivamisele altimad kui looduslik mitmekesine niiduala.

Mida vähem piire linnalooduses, seda põnevam ja terviklikum meie elukeskkond on. Püüame õppida neid piire linnas märkama ja leevendama.

Minule jäävad väga tugevalt silma näiteks piirid vee ja maismaa vahel, mis lõikavad läbi kaldaalade sidususe, looduslike liikide võimaluse liikuda kaldalt vette ja veest kaldale ning tegutseda vee-maismaa piirialal. Tartus on Emajõe betoonkaldad sellisteks piirideks. Tekitades parema ühenduse vee ja maismaa vahel, kompenseerime jõudsalt piire, mis paratamatult linnaruumis olemas on.

Ökoloogi pilgu läbi on linnalooduse pendel tasakaalupunktist, rääkimata äärmusesse jõudmisest, veel väga kaugel. Liigirikast linnaruumi luues ei võta me ka inimestelt mitte midagi ära, vaid parandame hoopis ka iseenda elukeskkonda. Samal ajal maksame vähehaaval tagasi seda tohutut võlga, mis inimestel praegu looduse ees on.