Olgu ilmad millised tahes, kevadpühadeks on kalmistutel suur osa hauaplatse talverisust puhastatud. Tuldi, koristati ja kaunistati ka möödunud nädalavahetusel. Läbinud Pauluse kalmistu peavärava, jäin nõutult seisma, otsides pilguga võimalust, mil moel kas või ainult kabelini jõuda.
Kogu peateed kattis servast servani pori, sekka loike ja natuke lumekoorikut. Poris tammuvad lillemüüjad soovitasid otsida mõni haudadevaheline rada ja nii ma siia-sinna põigeldes ning hauapiirete vahel laveerides lõpuks pärale jõudsin.
Aga surnuaeda ei tulda ainult haudu korrastama, siia tullakse ka lahkunuid ära saatma. Kuidas kanda sarka läbi plärtsuva pori, kuidas pääsevad kabelisse leinajad oma lillede ja pärgadega? Ikka nii, et jalg julgelt porri ...
«Oleme kogu aeg rääkinud, aga ei midagi,» ütlesid lillemüüjad lootusetult käsi laiutades. Jah, tulebki meelde, et sügisel avanes siin täpselt samasugune pilt. Toona mõtlesin, kas tõesti on nii ülesaamatu vähemalt mõni koorem killustikku maha kallata. Nüüd, silmitsedes kenasti korda sätitud kalme, siin-seal tärganud lumikellukesi ja veel mulla varjus tillukesi sinilillenuppe, tundus see liiga tagasihoidliku soovina.
Bussipeatuse nimi Kalmistu muudeti mõni aeg tagasi Kabeliks, aga kabelisse kevadel ja sügisel kuiva jalaga ei pääse. Paarsada meetrit korralikku kõnniteed oleks vähim, mida saaks teha inimeste heaks, kes tulevad siia mälestuste või leinaga, aga ka austust avaldama Eesti riigile ja kultuurile tähtsate inimeste kalmudele.
Kevad tahendab maa, suvised vihmahood lähevad üle, aga sügisel unistame jälle kas või mõnest lauajupist porisupis? Kui kaua veel?