Enriko Talvistu: park on sanatoorium, aga Sanatooriumi park pole

Enriko Talvistu. Foto: Postimees

Ajalehes alanud järjekordne rünnak roheliste poolt (Anneli Palo ja Irja Alakivi) Sanatooriumi pargi arenduse vastu on mõneti üllatav lühinägelikkuse ja valeväidete poolest. Vaatleksime neid lühidalt.

Esmalt väide loodusliku elurikkuse kohta. Ökoloogidel peaks teada olema seisukoht, et niivõrd väikestel aladel mingisugust autonoomset elurikkust ehk isetoimivat looduskeskkonda ei teki. Ka liigirikkuses tuleks kahelda, sest tavaliselt haarab üks intensiivne liik, kõnealusel juhul näiteks vahtrapuu, kogu ala ning teistel on kitsas.

Selles niitmata kõrges rohus, tiheda võsa all pole näha ka mingit zooloogilist elu – ei kitsekesi, jäneseid ega siile. Neile on vaja laiemat ala toiduotsinguteks.

Ka linnukesed, nii värvulised kui vareslased, ei saa seal kõrges rohus mütata ega tihedas võsas ohutult lennata. Ehk mõnes põõsastikus on värvulistele sobivaid pesapaiku, aga needki peavad olema lennul ligipääsetavad.

Inimestest kui ka ühest liigist ma parem ei räägigi, ei käi seal kedagi, välja arvatud paaril džunglirajal.

Õigus on nendel, kes väidavad, et linnas on pargid ja parkmetsad. Esimesed on pargiarhitektide poolt kavandi järgi istutatud, teised rohkem isekasvanuna on ikkagi inimese käega kergelt kujundatud. Need on alt läbiliigeldavad, mis tähendab sedagi, et seal on kohati ka madalrinde ehk põõsagruppe. Seal saab jalutada, kasvõi piknikut pidada, jalgpalli mängida või isegi seeni korjata.

Selles kõrges rohus, mahakukkunud ja koristamata puutüvede vahel ning isekasvanud võpsikus ei käi kedagi. Võrdluseks vaadakem sama Sanatooriumi pargi Raja ja Riia tänava vahelist osa, kus mängitakse jalgpalli, on spordivahendeid ja muud.

Kogu Veeriku ja Tammelinn oli 19. sajandi lõpukümnendil lage põllumaa, ainsad puistud olid Maarjamõisa ja Tammemõisa väikesed pargikesed ümber majandusõue ja peahoone ning Tamme kõrtsi (Valge Hobuse trahter) ja Muuli talu ümber asuvad väikesed puistud.

Sellel linna ääremaal ostsid kaks eesti rahvusliku liikumise tegelast, folklorist Oskar Kallas ja põllumajandusteadlane Aleksander Eisenschmidt, enesele ühe väikese talu suuruse maatüki, millele kumbki ehitas oma poolele toonase aja kohta väga esindusliku villa. Mõlemas asus viimase sõja järel kopsukliinik.

Kahju on vaadata, kuidas Eisenschmidti istutatud liigirikas park vaikselt võssa kasvab ja metsistub. Seda piirab kunagine pärnaallee, mis oli ehk algul mõeldud pöetavana, kuid hiljem hooletusse jäetuna kasvas kogu allee mitmeharulisena taevasse.

Seal olid eraldi alad männikutele, kuusikutele, kaasikutele ning kolmekaupa kokku istutatud pärnad. Viljapuuaed on ammu võsastunud. Kopsukliinikul on ammu kadunud võimalused kogu krunti hooldada. Linn kattis allee kümmekond aastat tagasi hakkpuiduga, et jooksjatel pehmem astuda oleks. Nüüd on jalakäijad, koerajalutajad ja ratturid teinud mõlemale poole alleed oma raja kõvemaks astumiseks. Ühesõnaga, tegu on võsastuva pargiga, kuhu kellelgi asja pole, vähene pargiinventar mädaneb ning linnal ega kliinikul selle hooldamiseks raha ei kulu.

Kallaste pargipoolega on lugu veelgi kurvem. Mäletan seda 1960ndaist, kui sealses villas asuvas kopsukliiniku osakonnas ravil viibivat isa vaatamas käisin. Hoone oli veel üsna heas seisukorras ka seestpoolt, fuajees oli piljard ning ümber oli säilinud iluaed. Oli alles ka nüüdseks võssa kasvanud kahte naabrit ühendav jalgrada tammede reaga. Hiljem kadus uue hoone valmimisega kopsu­kliiniku huvi, kõrvale kerkis uus psühhiaatriakliiniku hoone.

Iseseisvuse taastudes tagastati see villa Kaplinskite perekonnale, kelle vanaisale oli see enne sõda kuulunud. Kahjuks ei jätkunud neil vahendeid hoone korrastamise lõpuleviimiseks ning kogu kinnistu müüdi kinnisvaraarendajale (praegu Nordecon). Arendaja algne plaan sinna kortermaju ehitada ei leidnud linnavalitsuses toetust ning praegu on kinnitatud detailplaneering sinna neljateistkümne eramu rajamiseks ning mingeid uusi muudatusi selles ette näha pole.

Ehkki kohalike elanike seas levivad jutud, et küllap sinna ikka kortermajad välja nihverdatakse, pole selleks mingit alust. Justkui et ise seal pargis ei käi ega lase ka teistel seda korrastades toimetada.

Tegu on võsastuva pargiga, kuhu kellelgi asja pole, vähene pargiinventar mädaneb ning linnal ega kliinikul selle hooldamiseks raha ei kulu.

Omaaegse üsna nimeka Soome arhitekti Valter Thomé kavandatud villa aga laguneb, katuses on augud ja aknad klaasideta. Kui see ei põle, siis laguneb niisama. Ilus parkmets ümber selle aga võsastub kohutavalt. Ökoloogide hirm, et seal hakkavad vinguma kettsaed ning kopad suuri auke kaevama, on siiski alusetu, kui nad vaid viitsiksid tutvuda planeeringuga ja seal ette nähtud enamiku suuremate puude säilitamise kohustusega.

Peale ehitamist on kogu see väike kvartal õige pea rikkalikult haljas, nagu nähtub lähikonnast või kogu Veerikust ja Tammelinnast, kus sajanditagune lage põllumaa on ammu rohelust täis.

Kallaste villa säilib kvartali keskel suurema krundina. Soome kultuuritegelaste huvi sealse hüpoteetilise Kallaste ja Kaplinski keskuse loomisel kaasa lüüa on kaheldav. Pole teisel pool lahte vaba raha sellise rajamiseks ja ülalpidamiseks, Eestist rääkimata. Pealegi ei ole esialgu selget ideedki, milline ja milleks selline keskus seal äärelinnas saaks olema. Kõlavast pealkirjast jääb väheks. Usutavasti mingiski eraomanduse vormis oleks tagatud hoone korrastamine ja säilimine.

Tervet mõistust ja positiivset suhtumist, rohelised!