Tartu ei võta riigikohtu otsust kui kaotust, aga vaidlused jätkuvad

Tartu linnasekretär Jüri Mölder on veendumusel, et kohalikud omavalitsused maksavad kinni valitsuses võimul olevate erakondade valmislubadused. Foto: Sille Annuk

Tartu linnavalitsus leidis läinud aasta novembris, et keskvalitsus ei ole täitnud oma põhiseadusest tulenevaid kohustusi hooldereformiks vajaliku rahastuse tagamisel ning kaebas riigi kohtusse. Tartu linnal tekkis seoses riigipoolse hooldereformi alarahastusega sel aastal vähemalt 1,6 miljoni euro suurune puudujääk ning reformi käimas hoidmiseks tuli see summa leida teiste linna teenuste arvelt. Täna tegi riigikohus otsuse, milles jättis Tartu linna taotluse rahuldamata.

Riigikohus selgitas, et üldhooldusteenuse korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne, kes peab seda ka rahastama. Omavalitsusüksustel on siiski võimalik nõuda üldhooldusteenuse korraldamiseks raha halduskohtule esitatud kaebusega, kui neil ei ole piisavalt vara oma ülesannete täitmiseks.

Tartu linnasekretär Jüri Mölder, riigikohus tegi otsuse, milles ei rahulda linna taotlust. Siiski ei võta Tartu seda kui kaotust?

Ei, kindlasti mitte. On oluline vahet teha, kas lugeda vaid riigikohtu otsuse resolutiivosa või vaadata suuremat pilti. Esiteks on oluline tähele panna, missuguse häälteenamusega otsus langetati, kümme riigikohtunikku olid taotluse rahuldamata jätmise poolt ja kaheksa jäid eriarvamusele. Kaheksast eriarvamusest käivad läbi kõik meie taotluse põhiargumendid ehk ka riigikohtu suur osa liikmeid mõtleb samamoodi nagu Tartu.

Riigikohtusse minekut kaaludes ja volikogus arutledes said kõik aru sellest, et ükski tulemus ei ole garanteeritud. Ma ütlesin, et päris kindlasti on meil võiduvõimalus, aga võib minna ka teistpidi. Hinnates eriarvamusele jäänud riigikohtunike põhjendusi ning riigikohtu otsusest saadud edasisi suuniseid, siis on kindlasti võimalik leida palju positiivset.

Eriarvamusele jäänud riigikohtunike seisukohti ja riigikohtu otsust üldisemalt hinnates, julgen väita, et riigikohus mõistab kohalike omavalitsuste probleemistikku, kuhu riik on meid praegu ülekohtuselt pannud. Riigikohtu otsuses on väga selged suunised, kuidas kohalikud omavalitsused peaksid edasi käituma olukorras, kus riik paneb taas uue kohustuse, mille elluviimiseks raha ei jagu.

Mida olulist kohtupaberitest saab välja lugeda?

Riigikohus peab lubatavaks, et kohustuslike teenuste portfelli ei pea vaatama tervikuna, vaid rahastuse piisavuse hindamisel võib üldhooldusteenuse kui ühe osa, eraldi välja tõsta. Nüüd saab kitsalt vaadata, kas selle ühe muutunud teenuse kontekstis kohalikule omavalitsusele eraldatud rahast piisab või mitte. Ja see, et me saame ülesannete rahastamise piisavust hinnata lisandunud teenuste kaupa, seda pean mina ülioluliseks.

Miks?

See ei ole esmakordne vaidlus, neid on olnud varem ja tuleb ka edaspidi. Usun, et äkki siiski ilmneb keskvalitsuse esindajates nii palju riigimehelikkust, et ei vaielda ainult vaidlemise pärast, vaid võetakse riigikohtu antud uued suunised eeskujuks. See annab keskvalitsusele võimaluse kohalikke omavalitsuste probleemistikku paremini mõista ja päris lahenduste leidmisel paremini toetada. Ei ole ju mõtet igat kohalikku omavalitsust eraldi halduskohtusse saata. Kui rahaliste vahendite puudujääk on päriselt olemas, siis riik tänases olustikus peaks leidma täiendavad rahalised vahendid ka kohtus käimata. See on ebanormaalne, et oma õiguste kaitseks peame iga asja pärast keskvalitsuse kohtusse kaebama. See ei ole jätkusuutlik.

Riik arvab, et hooldekodus elavad Tartu elanikud ja neile lähim juhtorganisatsioon on siiski kohalik omavalitsus. Et need on linna oma inimesed. Kuidas sellega suhestuda?

Selles me vastu ei vaidlegi. Aga kui me varem pidime hindama inimeste toimetulekut ja majanduslikku hakkamasaamist ning aitama neid, kes seda ise ei suutnud, siis lausalise finantseerimise kohustus on senisest kohustusest sedavõrd erinev, et meie hinnangul muutus see ülesanne riiklikuks. Tegemist on praegu võimul olevate erakondade valmislubaduste täitmisega kohalike omavalitsuste eelarvest. Aga see juriidiline vaidlus on nüüd läbi ja me peame arvestama riigikohtu seisukohaga, et tegemist on omavalitsuste kohustusliku ülesandega.

Riigikohtus ei keskendutud vaid ühele teenusele. Räägiti kohaliku omavalitsuse õigusest ja rahalisest võimekusest üleüldiselt.

Me ei rääkinud tõesti vaid üldhooldusteenusest vaid ka kohalike omavalitsuste finantsautonoomiast. Konkreetne vaidlus aitas ka kõigil teistel KOVide rahastamise teemadel rohkem esile tulla. Ma ei arva loomulikult, et näiteks rahandusminister nüüd oma mõningaid väljaöeldud seisukohti omavalitsuste tulude kärpimise võimalikkuse osas kohe muutma hakkab, aga loodetavasti saab sellest siiski algus keskvalitsuse KOVidesse suhtumise muutumisel.

Kui lüüa kokku numbrid, mis Tartul on jäänud saamata väiksema tulumaksuosa tõttu, siis me räägime väga suurest summast ehk raha nüüdisväärtust arvestades enam kui 50 miljonist eurost.

Missugune teadmine otsusest sündis?

See vaidlus ei andnud meile raha juurde ja ei võtnud ka ära. Pigem saime teada, milliselt positsioonilt edasisi vaidlusi pidada. Ka vastupidine otsus poleks meile kohe raha andnud, ka siis oleksime saanud vaid selguse, missugusest õiguslikust positsioonist lähtudes raha nõuda. Üldistatult on võimalused linnal samad ka praegu. Peame lihtsalt nägema rohkem vaeva tõendamaks rahaliste vahendite ebapiisavust.

Kui riigikohus oleks vastupidiselt otsustanud, siis oleks meil tuginedes põhiseadusele edasine pisut lihtsam. Sest põhiseadusest tulenevalt peab riiklike kohustuste finantseerimine käima riigi eelarvest. Nüüd võtame lihtsalt järgmise õigusliku võimaluse, mille toel riigilt raha nõuda. See on lihtsalt nii suur summa, mis linnal jääb igaaastaselt selle kohustuse täitmisega seoses riigilt saamata, et me ei saa vaidlemisest loobuda. Robin Hood üks, hooldereform ja Robin Hood kaks viivad linna sellisesse olukorda, kus Tartu kaotab iga aasta miljoneid.

Selgitage palun, kust need miljonid saamata jäävad?

Lisaks vaidlusalusele hooldusreformile ja sellega kaasnevale rahalisele kohustusele on saamata jäävaid tulusid mujalgi. Eelmise kriisi ajal ehk aastal 2009 otsustas keskvalitsus vähendada kohalikele omavalitsustele laekuvat tulumaksuosa. See pidi tõusma endisele tasemele kui majanduslik olukord paraneb. Meil on olnud igasugu häid aegu. Siiski pole omavalitsustele laekuv tulumaksuosa taastunud ja nüüd on uus kriis terendamas. Kui lüüa kokku numbrid, mis Tartul on jäänud saamata väiksema tulumaksuosa tõttu, siis me räägime väga suurest summast ehk raha nüüdisväärtust arvestades enam kui 50 miljonist eurost.

Keskvalitsus teeb minu hinnangul omavalitsustele liiga ja kogu omavalitsussüsteem on alarahastatud. See, et me paremini toime tulevatelt võtame vähemaks ja anname neile, kes nii hästi toime ei tule, see ei muuda üldist seisu riigis paremaks. Pigem vastupidi.

Oleme tihti sellises olukorras, kus riik teeb suuri muudatusi ilma mõjusid hindamata. Minu nimetatud Robin Hood number üks tähendab, et Tartul jääb saamata miljon eurot. Robin Hood kahe puhul on mõjud ulatuslikumad. Riik muidugi on pakkunud, et loovad omavalitsustele uusi tuluallikaid juurde, aga isegi kui seda tehakse, siis toimub see ajalise viibega.

Millistest tuluallikatest me räägime?

Näiteks turismimaks ja vabamad võimalused teha ümberkorraldusi maamaksuga.

16. aprilli avalik istung riigikohtus, kus arutleti, kelle ülesanne on korraldada ja rahastada üldhooldusteenust. Foto: Kristjan Teedema