Erivajadustega inimeste pillilaagris kõlab kellamäng «Sära väike täheke»

Juhendaja Veronika Sõstar (sinise pluusiga keskel) laulab viisi ja mängib metallofonil. Tema selja taga seisab vabatahtlik Clara Sanchis ja osutab nootidele, mis parasjagu kõlama peavad. Ülejäänud õpivad. Foto: Signe Oidekivi

Erivajadustega inimeste nädalane pillilaager Tartus on muutunud muusikahuvilistele ühest või teisest Eesti nurgast sündmuseks, mida suviti väga oodatakse. Üksteisega kokkusaamiseks neil sageli teist võimalust pole, kui tulla suvel Tartusse üheskoos muusika tegemist harjutama.

Sel nädalal Maarja kooli ruumides alanud järjekordne laager on kümnes, selle eestvedajaks Assar Järvekülg, kes on puuetega inimestest koosneva ansambli Allikabänd mänedžer ja toetaja, ning Allikabändi liikmetega tegelemisest tal see pillilaagriidee kunagi ka sündis.

Tänavustesse töötubadesse kogunenuid on 33. Tuldud on Virumaalt, Jõgevamaalt, Valgamaalt, Tallinnast, Pärnust, Tartust ja mõnestki kohast veel. Eile oli päevaplaan selline, et esimene tund oli kellamäng, seejärel võis valida kas parmupilli või kandle töötoa. Pärastlõunal olid kitarri-, ksülofoni- ja flööditunnid.

«Siin on nii vahva olla,» lausus Assar Järvekülg ja lubas üle ukse tuppa piiluda, et kui vahva see siis päriselt on.

Veronika Sõstar on pillimängulaagreis tunde juhendamas käinud üheksal aastal. Foto: Signe Oidekivi

Kellamängutundi juhendas pime naine Veronika Sõstar, kes on ühtlasi Allikabändi solist ning koolitanud end veel mitme pilli mängijaks. Tal oli abiks hispaanlannast vabatahtlik Clara San­chis, kes seisis tahvli ees ja hoidis üleval noodijoonestikku, millel iga noot kindlat värvi. Tema siis osutas ka näpuga sinna, kui kaugel meloodia järjega parasjagu oli.

Vabatahtlik Clara Sanchis muusikatunnis tööhoos. Foto: Signe Oidekivi

Mängijail tuli meloodiat ja rütmi jälgida, meeles pidada, mis värvi on tema noot ja millal see helisema peab, ning just õigel hetkel kas oma kella helistada või metallplaadikest väikse haamriga lüüa.

Kuidas suudab pime naine, kasutades vaid kuulmist ja häält, tunnis korda hoida ja õpetamisel järge pidada? Erivajadustega inimeste tähelepanu hajub ja kogu aeg tuleb kellelgi mõte millestki muust rääkida või isu midagi küsida, ja kui antakse käsk, siis see ei jää kohe meelde. Probleemi tekkides tuleb juhendajal põhjus üles leida ning lõpuks ka lugu «Sära väike täheke» selgeks õpetada.

«Mul on Clarast nii palju tuge,» tunnistas Veronika Sõstar. Sest Claral on silmad ja tema näeb, kes valesti lööb. Veronika ainult kuuleb seda valet nooti. Veronika leidis abilise Clara aga siitsamast Tartust, kui otsis hispaaniakeelset kogukonda, et oma keeleoskust treenida – hispaania keele õppimine on ta paarikümneaastane hobi juba. Clara Sanchis elab Eestis poolteist aastat ning õpib siin hoolega ka eesti keelt.

Laagri muusikatundides suhtlevad nad nii, et Veronika kõnetab Clarat hispaania keeles ja Clara vastab Veronikale eesti keeles. Kui on laulda vaja, siis laulavad koos. Kuidagi ei saa märkimata jätta, et Veronika Sõstar on vabatahtlikuna ka ise Hispaanias käinud ning seal eesti kultuuri ja pärimusmuusikat õpetanud.

Pillid ootamas järgmisi tunde. Foto: Signe Oidekivi

Kui laagrist veel rääkida, siis parmupilliõpetaja on seal Katariin Raska, kitarrimängu õpetab Toivo Sõmer, flööti Mariel Säks ning kannelt Anneli Vilbaste. Eeloleval pühapäeval, 7. juulil kell 12 võib igaüks minna Maarja kooli kuulama laagri lõputööd ehk kontserti, kus iga pillirühm saab võimaluse näidata, mida on nädalaga selgeks õpitud.

Laagrilised Maarja Känd Tartust, Reelika Külm Peedult ja Killu Alekand Jõgevamaalt kinnitasid ühest suust, et muusikaga tegelemine teeb neid õnnelikuks ja paremat kohta suvel nende jaoks ei ole. Esimese kellamängutunni lõpus kõlas ka tuntud lastelaulu meloodia «Sära väike täheke» juba üsna äratuntavalt.

Erivajadustega inimeste pillilaagri korraldamist toetab Tartumaa rahvakultuuri keskselts.

Maarja kooli trepil seisavad laagri korraldaja Assar Järvekülg ja ta kõrval laagrilised Reelika Külm ja Killu Alekand. Foto: Signe Oidekivi