Laura Uibopuu: Euroopa metsarikkamaid riike majandab lageraieta

Laura Uibopuu Foto: Erakogu

Sloveenia on Euroopas metsasuselt kolmas riik Soome ja Rootsi järel, metsa on seal üle 58 protsendi riigi pindalast. Selle majandamise põhimõtted on aga põhjamaade omadest üsna erinevad, ja juba pikka aega. Nimelt on lageraie Sloveenias keelatud 1947. aastast. Metsi majandatakse ökosüsteemist kui tervikust lähtuvalt, pidades oluliseks just koosluste toimivuse järjepidevust ja muldade rikkumatust.

Metsamuldade hoidmise õppetund on sloveenidele valusalt kätte tulnud. Mägistel aladel vallandub puude eemaldamise tagajärjel tugev erosioon, sest ei ole enam juurestikku, mis mulda paigal hoiaks. Nii muutub mäenõlv lageraie tagajärjel lõplikult lagedaks. Lageraiest otsustati loobuda siiski kogu riigis, mitte ainult järskudel mäenõlvadel.

Maastikus on erinevus Eesti lageraielankidega pikitud metsamaastikest tõepoolest silmatorkav. Raied, mida tehakse väikeste häiludena või harvendades, ei paista üldpildis silma. Kui päris metsa vahele minna, on kännud muidugi näha, kuid maastik on siiski täiesti erinev lageraielangist. Väljaveokohad on tuvastatavad, kuid rööbaste kitsus ja vähemärgatavus annavad aimu väiksemast ja kergemast tehnikast ning lugupidamisest looduse vastu.

Ehk isegi kõige muljet avaldavam erinevus meile harjumuspäraseks saanud mõtteviisist oli Pokljuka metsaülema suhtumine aega – metsanduses võtabki kõik aega!

Selge on see, et Sloveenia tugevalt riigi poolt kontrollitud metsamajandamise süsteemi ei ole võimalik üks ühele üle võtta, kuid suhtumine ja põhimõtted, kuidas metsa käsitleda ja milliste prioriteetide alusel seal toimetada, on universaalsed.

Kuulsime otse kohalikult metsaülemalt Pokljuka piirkonnas, kuidas tema oma haldusalas raieid planeerib ja metsi kujundab, mida selle juures oluliseks peab. Saime näiteks teada, miks just tuulemurrus murdunud puust saab eriti väärtuslik surnud puit, kuidas kujundada sealsetele aladele kunagi istutatud puhtkuusikutest algselt piirkonnale omaseid pöögi-nulu kooslusi. Samuti kuulsime, miks jätta üraskirüüste järel kuivanud puud metsa alles ning kuidas metsaülem oma spetsiaalselt koolitatud koeraga üraskikahjustusi tuvastab, enne kui kahjustus silmaga üldse märgatav on, ning miks väärtustada looduslikus uuenduses puude klastreid.

Ehk isegi kõige muljet avaldavam erinevus meile harjumuspäraseks saanud mõtteviisist oli Pokljuka metsaülema suhtumine aega – metsanduses võtabki kõik aega! Siin näeme tulemusi 50–60 aasta pärast, siin oli tuulemurd alles kümne aasta eest ja järelkasv ei ole jõudnud veel tekkida, siin on kuused koosluse ümberkujundamise alustamiseks parajas vanuses – 150–200-aastased. See, et raiet minnakse tegema alles nii vanasse kuusikusse, kõlas Eesti raievanuse alandamise survet arvestades ootamatult.

8,8 miljoni m³ aastase juurdekasvu juures, keskmiselt 7,5 m³ hektari kohta, on maksimaalne lubatav aastane raiemaht Sloveenias 7,1 miljonit m³, sellest on viimastel aastatel realiseeritud umbes 6 miljonit m³. Seejuures on Sloveenia metsad peamiselt eraomandis: eraomanikele kuulub 75 protsenti metsadest ning umbkaudu iga viies sloveen on metsaomanik.

Kohalike ametnike ja metsaülema sõnul survet ettemääratust rohkem raiuda küll esineb, kuid samavõrra on metsaomanikke, keda tuleb veenda raiet tegema, kui see on kava kohaselt konkreetses metsas ette nähtud. Nimelt on Sloveenia metsades mitmeid kunagi istutatud monokultuurseid kooslusi, mida soovitakse ümber kujundada ja asendada algsete, neile aladele omaste looduslike kooslustega.

Loodame, et Sloveenias peavooluks olev suhtumine metsadesse kui ökosüsteemi ja terviklikku loodusväärtusesse pääseb levima ning kinnitab kanda nii Eestis kui maailmas laiemalt.