ARVAMUS ⟩ Eestluse elujõud on seotud eesti rahva juurtega – eestlased on maarahvas
:format(webp)/nginx/o/2024/06/28/16184705t1hba10.jpg)
28. juuni 2024, 13:30
/nginx/o/2024/06/28/16184708t1h0266.jpg)
Tartu Maarja kirikus 29. juunil aset leidev Eesti elujõu teine kongress ärgitas mind kirja panema mõtted, mida ammu olen püüdnud sõnastada. Maaelu on olnud meie rahva säilimise ja riigi arenemise aluseks. Maa on olnud linna tagala. Rasketel aegadel on maa toitnud ja peitnud linnarahvast. Maal on lapsi sündinud alati rohkem kui linnas – maa on läbi aegade varustanud linna inimestega. Toiduga ja toormega ka, et linnas asuv tootmine saaks toimida. Linn ei toida maad, linn ise elab maast.
Niisiis on maaelu riigi tugisammas ja vundament – see on põhjus, miks maaelu tuleb hoida elujõulisena.
Statistik ja rahvastikuteadlane, Tartu ülikooli matemaatika emeriitprofessor Ene-Margit Tiit on oma uurimustes sedastanud, et sündimust toetab lastesõbralik ühiskond, kus on rohkesti otse lastele suunatud teenuseid. Teenustele, huviringidele, koolitoidule ja arstiabile minevad kulud on aga paraku oluliselt suuremad kui vanematele jagatav rahaline toetus.
Paljud eesti pered tahavad maal elada ja seal lapsi kasvatada. Rahvaloenduse andmetel elavad pooled eestlased maal või väikelinnalistes piirkondades. Järelikult on kõik sammud maaelu arendamisel ja elutingimuste parandamisel suunatud ühtlasi eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilitamisele.
Ja vastupidi, igasugune «optimeerimine» maaelu arvel, sealhulgas väikekoolide, raamatukogude, rahvamajade, posti- ja pangakontorite sulgemine, töötab otseselt eesti rahva huvide vastu.
Maaelu – mis see ikkagi on?
Maaelu on elustiil: maal looduskeskkonnas elavad pered oskavad ühitada oma elukoha ja eluks tarviliku hankimise ning saavad põhilised elukondlikud vajadused kaetud sealsamas piirkonnas.
Tiheasustuse linnad-alevid ei ole maaelu. Tiheasustuse elamine maaelu arvelt on tekitanud nähtuse, mille nimi on ääremaastumine.
Lihtsalt võsa vahele maja ehitamiseks raha andmine ei loo ega toeta maaelu arengut.
Ääremaastumine Eestis sai alguse juba eelmise sajandi keskpaigas ja inimeste linna minemise hoogustumine oli/on pigem ääremaastumise tagajärg, mitte põhjus.
Millal algas ääremaastumine?
1950ndate lõpul, kui algas suurmajandite loomine, määratleti ka loodava suurmajandi eri piirkondade staatus: perspektiivne, väheperspektiivne, perspektiivitu. Ehitada lubati vaid perspektiivsetesse asulatesse, tavaliselt olid need kolhooside-sovhooside keskused. Päevakorrale tõusis industriaalse tootmisviisi juurutamine maal, et inimene ei kulutaks oma energiat kodumajapidamisse ja saaks maksimaalselt pühenduda päevatööle. Koos sellega püütigi maa-asustust keskustesse koondada, et vähendada taristu kulu üksuse kohta.
Täiesti teadlikult kujundati maaproletariaati, palgatöölist, kes oli sõltuvuses keskuse pakutavast tööst ja teenustest.
/nginx/o/2024/06/28/16184902t1hf4de.jpg)
Kolhooside-sovhooside ühendamine ja suurmajandite loomine kestis üle kolmekümne aasta. Selle aja jooksul kahanes kolhooside arv üle kolme korra. 1977. aastal kinnitati uus alevike ja külade nimekiri, mis võrreldes 1970. aastaga sai poole lühem.
Lisaks majandisisesele ääremaastumisele olid oludest tingituna igas rajoonis oma ääremaad ja Eesti mõõtes vaadatuna ka rajooni ehk maakonna mastaapi ääremaad. Seega väga suur hulk maarahvast pidi elama lausa kolmekordsel ääremaal.
Noorte lahkumine maalt oli ja on mõistetav. Miks peaks keegi elama perspektiivituks kuulutatud külas, kus järjest vähem on midagi teha. Käigu kuu peale see keskasula, kui võib minna kohe suuremasse linna peenema ameti peale, kui aga vähegi võimalik on! Või hoopis mõnda teise riiki tööle.
Nagu praegugi, olid siis just tüdrukud agaramad äraminejad, mille tagajärjel tekkis maal pruudiprobleem.
Haldusreform jätkas ääremaastumist
2002. aastal oli Eestis 249 omavalitsusüksust, neist 48 olid linnad-alevid ehk tiheasustuse omavalitsused. 201 olid vallad ehk omavalitsused, millel oli seos hajaasustuses maaelu korraldamisega.
2024. aastal on Eestis 64 valda ehk omavalitsusüksust, millel tuleb nüüd siis ka hajaasustuses maaelu korraldada. Seekordne valdade liitmine sarnaneb omaaegsele suurmajandite loomisele.
/nginx/o/2024/06/28/16184904t1ha46a.jpg)
Keegi muidugi ei ütle näiteks Pärnjõe või Metsküla või Suurejõe rahvale, et te elate perspektiivitus piirkonnas. Ei! Selle asemel pannakse kool või rahvamaja või raamatukogu kinni ja öeldakse, et palju paremat haridust ja kultuuri saate sealt kaugemalt.
See on perspektiivitu koha saatus. See kaugem koht on siis perspektiivituga võrreldes aste kõrgem ehk väheperspektiivne. Selle kohta öeldakse teenuskeskus või tõmbekeskus või kuidagi teistmoodi, ilustavalt. Aga üks inimgeograafist regionaalplaneerimise dotsent ütleb ajalehes kogemata ka välja nagu asi on – «ääremaa väikekoht».
Ja siis on vallakeskus, perspektiivseks peetav tiheasustus, mis arendamise au endale saab. Täpselt nii nagu kaugel kolhooside liitmise ajal, ja ääremaade tühjendamine jätkub.
Mis aitaks maaelu päriselt?
Maale elama asumise tugisambad on teed-side-elekter ning toimivad teenused, et maal elamine oleks kestlik. Lihtsalt võsa vahele maja ehitamiseks raha andmine ei loo ega toeta maaelu arengut. Üürimajade ehitamine tiheasustusse ka ei muuda maaelu paremaks. Exceli-põhise industriaalse lehmapidamise põhimõtete laiendamine valla juhtimisse ainult halvendab maaelu olukorda. Mida siis teha?
Minu ettepanekud on siin:
- auklike mülgaste asemele korralikud teed;
- korralik telefoni- ja andmeside igasse kolkasse;
- korraliku elektrivarustuse tagamine maapiirkondades normaalse hinnaga,
- riigi ja omavalitsuse teenuste kättesaadavus kohtadel – lapsed-haridus-sotsiaal.
Kõike korraga pole võimalik, kuid pereelu ja lastekasvatamise toetamine peaks olema elementaarne ja primaarne.
Kui need alused on paigas, on maaelu arenguks pool tööd tehtud. Neid peresid, kes tahaksid maale elama asuda, on piisavalt ja ülejäänuga saaksid nad juba ise hakkama.
Aga kuhu nad saaksid asuda?
Praeguste maismaatuuleparkide planeerimise põhimõtetes on teatud normiks võetud nende minimaalne kaugus olemasolevatest elamutest. Tuulik ei tohi majapidamisele olla lähemal kui x meetrit (et see x ei ole terve mõistuse sünnitis, on eraldi arutelu teema).
Aga vaatame seda x-i uute tekkida tahtvate majapidamiste vaatevinklist. Tuuleparkidega blokeerime terves reas piirkondades uute majapidamiste rajamise ja hajaasustusse uute perede lisandumise, kuna uusi majapidamisi tuuleparkide juurde enam ei mahu.
Kas on keegi üldse hinnanud, missuguses mahus tuuleparke on riiklikult vajalik ja seotud avaliku huviga ning kustmaalt algab lihtsalt inimeste elukeskkonna lagastamine kellegi äri huvides? Ei ole.
Maaelu ja regionaalne areng ei saa tugineda kiirteel Tallinna, vaid maaelu korraldamisel sel moel, et vahetpidamatu Tallinna vahet sõitmise vajadus ära kaob.
Aga meie elukeskkond puhtas looduses, mis on paljude hajaasustusse kolinud perede elukohavaliku aluseks olnud, on üksainus ja hindamatu väärtusega. Selle rikkumisel me seda keskkonda enam tagasi ei saa.
Kust tuleb raha?
Maal elukeskkonna ja teenuste kättesaadavuse tagamine on kallis.
Hõreda asustuse tõttu seda kohalike maksulaekumiste kaudu ei taga. Maaelu peab toetama linn. Seda saaks teha mitmel moel. See võib olla linnamaks, mis läheks kogu mahus ääremaade toetuseks.
/nginx/o/2024/06/28/16184908t1h3276.jpg)
Kas see linnamaks on peamaksuna või tarbimismaksuna või lõbustusasutuste maksuna või veel mingi muu variant, on arutamise teema.
Teiseks võiks kehtestada mõnede teenuste arendamise või toodete turustamise puhul reegli, et esmajärjekorras peab see teenus või toode olema tagatud maapiirkondades ning seejärel võib sellega jõuda ka Tallinna kesklinna.
Loomulikult võib sellisel puhul anda teenusepakkujale ja tooteturustajale mingeid tagatisi turu ja tähtaegade osas. Näiteks võiks see puudutada kõne- ja andmesidet (mida juba aastaid punnitatakse, kuid mis keskustest kaugemale ei jõua). Kuid niisuguseid asju on kindlasti veel.
Üks rahaallikas võiks ka olla neljarealistest teedest loobumine. Ainus põhjendatud neljarealise tee vajadus on Via Baltica kui oluline kaubatee.
Maaelu ja regionaalne areng ei saa tugineda kiirteel Tallinna, vaid maaelu korraldamisel sel moel, et vahetpidamatu Tallinna vahet sõitmise vajadus kaob ära. Ehk teisisõnu, igapäevaste kulutuste katmiseks piisav rahateenimine ja elukondlike vajaduste rahuldamine peab olema võimalik sealsamas maal, inimese elukohas.
Aga neljarealiste teede ärajätmise korral vabaneva raha saaks kõik maaelu arengusse suunata. See oleks tohutult kasulik liigutus kogu riigi tulevikku silmas pidades.
Soovin Eesti elujõu teisele kongressile edu lahenduste otsimisel ja väljapakkumisel ning loodan, et ka meie riigikogu erakonnad suudavad meetmeteni jõuda enne, kui tuleb tagantjärele tarkust tõdema hakata.
*Koit Raud on endine ajakirjanik, maaelust telesaadete tegija, maa- ja loodusturismi edendav ettevõtja Pärnumaal, alati maaelu käigu vastu huvi tundja.