Liitpuudega lastele pole koduvallas hoidu, vanemad on sunnitud vigurdama

Lapse hoid on igale tööle suunduvale lapsevanemale äärmiselt oluline ning kindla lasteaia kasuks otsustamine ei tule kergelt. Aga mida teha olukorras, kus lapsele justkui seda õiget kohta polegi? Foto: Lii Ranniku illustratsioon

Tartut ümbritsevad vallad kasvavad mühinal: põldudele ehitatakse nii kortermaju, ridaelamuid kui eramuid. Linnaserva soodsamad hinnad ja rahulikum elukeskkond meelitab noored pered uutesse elurajoonidesse. See aga ei tähenda, et nad seal alati kõiki tarvilikke sotsiaalteenuseid saaks.

Kui näiteks Tartu valla ja Kambja valla elanike arv on viimastel aastatel jõudsalt kasvanud, püsib Tartu linna rahvaarv samal tasemel või õigemini on isegi väikeses languses. Arendajad loovad vallas üha uusi elupindasid, mistõttu on juba näiteks Kõrveküla põhikool ja Ülenurme gümnaasium kasvanud mammutkoolideks. Samas ei suuda kaugeltki kõikide kohalike tugiteenuste areng elukeskkonna muutumisega sammu pidada. Ehkki vallad püüavad ehitada uusi asutusi, võtab perede vaates kõik liiga kaua aega ning nii käivad paljud vallakodanike lapsed endiselt linna hoidudes ja aedades.

Kõige valusamalt tajuvad end hammasrataste vahele jäänuna puuetega laste, eriti raske puudega laste vanemad. Nii Tartu kui Kambja vallas puudub sügava puudega lastele sobilik päevahoid, mis otse öeldes tähendab seda, et üks vanematest justkui ei saakski tööle minna ja peaks lapsega koduseks jääma. Omavalitsused küll pakuvad asenduseks tugiisikut kohalikku lasteaeda või Tammistu perekeskusesse, aga et see ei pruugi siiski raske puudega lapse puhul piisavalt hea lahendus olla, on nii mõnigi emadest-isadest ikkagi pidanud möödapääsmatuks oma igapäevaelu korraldamiseks registris vigurdama ning märkima oma elukohaks valla asemel linna. See omakorda on kaasa toonud uued hädad ja väsitava maadluse bürokraatiaga.