Suri näitleja Ants Ander

Ants Ander (14. V 1931 – 26. VI 2024). Foto: Arhiiv / Scanpix

Meie hulgast on lahkunud Ants Ander (14. V 1931 – 26. VI 2024), poole sajandi jooksul teatrilaval ja filmides üles astunud draamanäitleja, kelle pikaaegseim koduteater oli Vanemuine.

Vanemuise teatel jäi 1931. aastal Viljandimaal Taevere vallas sündinud Ants Anderi noorus aega, mil Eesti riiklikku teatriharidusse oli jäänud auk ning teatrisse satuti valdavalt teatrite juures tegutsenud stuudiote kaudu. Ants Ander lõpetas 1955. aastal Tallinna draamateatri juures tegutsenud õppestuudio ja sai kohe järgmisest aastast tööle Rakvere teatrisse, kuhu ta jäi 1961. aastani. Seejärel avanes tal võimalus üle tulla Vanemuisesse, mis jäi tema koduteatriks kuni selle sajandi alguskümnendini.

Esimesed Vanemuise-aastad olid tihedalt töörohked, kuigi tol perioodil põhiraskust kandnud lavastajate Kaarel Irdi ja Epp Kaidu lavatöödes jäid Anderi kanda valdavalt kõrvaltegelaste karakterrollid. Oodatud muudatuse tõi 1960. aastate lõpp, mil Vanemuises algas hiljem teatriuuenduseks nimetatud protsess, mil märkimisväärselt uuenesid nii režiiline mõtlemine kui näitlejaloomingu väljendusvahendid.

Ants Anderil oli õnn kaasa teha teatriuuenduse mõlema juhtnime, toonaste noorlavastajate Jaan Toominga ja Evald Hermaküla esimestes lavastustes (Aasta-Mats, «Laseb käele suud anda», lavastaja Jaan Tooming, 1969; Parun, «Sina, kes sa saad kõrvakiile», lavastaja Evald Hermaküla, 1971). Mõlema lavastajaga jätkus viljakas koostöö paljudeks aastateks, kuid juba tõsiselt nõudlikes, sügavalt dramaatilistes rollilahendustes.

Hermaküla ja Toominga lavastustes muutus ja avardus oluliselt Ants Anderi senine ampluaa: lüüriliste karakterrollide esitajast intensiivsete, ekspressiivsete, sageli sisemiselt lõhestunud mässuliste tegelaste kehastajaks. Siitpeale jäidki mõlemad suunad Anderi lavateel jooksma paralleelselt, sest Vanemuise rikkalik repertuaar vajas mänguvabaduse kätte saanud näitlejat kõige erinevamates ülesannetes, rahvalikust laulumängust tootmisdraamani, lastetükist operetirollideni.

Suurte lavade kõrval on Ants Anderit alati paelunud ka väikese saali vahenditus. Nii mängis ta Vanemuise väikese maja ovaalsaalis koos Evald Hermaküla toonaste stuudiolastega Hermaküla lavale seatud kahes ülinõudlikus materjalis, Gogoli «Hullumeelse päevikus» (1975) ja Becketti «Krappi viimases lindis» (1976) peaosi.

Üks olulisi tähiseid oli Pearu roll Jaan Toominga esmakordselt eesti teatriloos kogu Tammsaare pentaloogia üheks lavastuseks vormistatud «Tões ja õiguses» 1978. aastal. Anderil tuli hiljem osaleda veel kahes «Tõe ja õiguse» lavaseades, siis küll teistes rollides.

Loominguliselt ühtne veregrupp iseloomustas Anderi rolle ka 1980. aastate algul Vanemuisega liitunud Endrik Kergega, selle koostöö avalöögiks oli peaaegu monolavastus, Dostojevski-aineline «Mina pean teed juua saama …» (1984), millele järgnesid Monahhov («Barbarid», 1985), Vargamäe Juss («Aeg tulla – aeg minna», 1986) ja Väin («Vaikuse vallamaja», 1987).

Ants Anderi viimased väljapaistvamad rollid Vanemuises said tehtud Mati Undi (Sauna-Madis, «Taevane ja maine armastus», 1995) ja Mikk Mikiveri (Kolmas Vandekohtunik, «Kaksteist vihast meest», 1997) lavastustes.

Ants Ander osales enam kui 20 filmis. Nooruslik katsetamisjulgus ja avatus uuele teatrikeelele ajendas teda juba kogenud näitlejana kaasa tegema ka teiste Tartu teatrites, osalema tudengifilmides ja televisioonis, sageli koostöös juba koos ülejärgmisse põlvkonda kuuluvate lavastajate, režissööride ja partneritega.

Isikupärase näitleja, sõbraliku kolleegi ja väärt teatrimehe nekroloogile on alla kirjutanud Vanemuine, Eesti teatriliit, Eesti näitlejate liit ja Rakvere teater.