Püstitame mälestusmärgi suurele Eesti sõbrale Lauri Kettunenile

Keeleteadlane Lauri Kettunen aastal 1916. Suvel 1919 sai temast ligi viieks aastaks tartlane. Foto: Ateljeefoto/Wikimedia Commons

Tänavuses Euroopa kultuuripealinnas Tartus on mitmeid väljaspool Eestitki teatud-tuntud meestele püstitatud mälestussambaid: Baer, Lotman, Struve, Skytte, mitmed arstiteadlased ja arstid ning Gustav Adolf ja Barclay de Tollygi. Ka Eesti rahvusliku liikumise tegelased alates Villem Reimanist, Jakob Hurdast, Johann Voldemar Jannsenist, Hugo Treffnerist ja Jaan Tõnissonist pole tähelepanuta jäänud.

Võimsalt on esindatud eesti kirjandus: Peterson, Faehlmann ja Kreutzwald, Oskar Luts, Friedebert Tuglas, Lydia Koidula, Vilde koos oma iiri nimekaimuga, nüüd ka Hannes Varblane. Igaühel viimati mainituist on seos eesti keelega, kuid keelemeheks nimetada on neist ühtki liiga palju.

Keelemehed

Need, kelle jaoks eesti keel oli põhitegevus, on mälestussamba-aust seni ilma: Wiedemann, kes koostas tänapäevalgi tähtsa sõnaraamatu; Johannes Voldemar Veski, kes tõi eesti keelde 100 000 oskussõna; Johannes Aavik – keeleuuenduse isa; Elmar Muuk, kelle sõnaraamatu järgi õppis mitu põlvkonda eestlasi emakeelt; Andrus Saareste, kelle mõistelisel sõnaraamatul ei ole võrdlemisväärset analoogi kogu maailmas; Paul Ariste, kes arendas Tartu ülikooli rahvusvaheliselt tunnustatud fennougristikakeskuseks.

Nende keelemeeste mälestust pole kalmistuvälises avalikus ruumis ei kivisse raiutud ega pronksi valatud.

Sellele loetelule võib lisada veel ühe keelemehe nime, kelle teenetekohane mälestamine aitaks tasuda auvõlga eesti keele, jäädvustatava isiku enda ja ka tema kodumaa Soome ees. See mees on 10. septembril 1885 Soomes Joroises sündinud Lauri Einari Kettunen, kellest sai 1919. aasta suvel ligi viieks aastaks tartlane.

Vabadussõda veel käis, asutati rahvusülikooli ning üritati harjuda võimalusega ise olla ja ise otsustada. Ülikooli peahoone ees seisis kuldtressidega mundris uksehoidja, kes maja taga siseõuel pidas väikest kukke.

«Oli neid kanu ja kukkesid teisteski hoovides nonde müüride ja plankude taga, mille kohal ahvatlevad õunad ja pirnid tänavale vaatasid. Ja juhtus, et kanagi vaatas läbi väravaprao ning lipsas liiklejatele jalgu,» on meenutanud Kettunen. «Kana tulnud,» teatas siis Postimees ja lisas aadressi, kust saab kätte.

Just sellisesse linna tuli Kettunen ja tegi siin mitmeid asju esimesena: aitas asutada eestikeelset alma mater’it ja läänemeresoome keelte õppetooli ning oli viimase esimene professor, asutas Akadeemilise Emakeele Seltsi ning oli selle esimene esimees ja auliige. Kettunen algatas ajakirja Eesti Keel ning Emakeele Seltsi toimetiste ja aastaraamatute väljaandmise tänapäevani kestva traditsiooni.

Tartust suusatas ta setude juurde, siit sõitis kord ingerisoomlaste ja mitmeid kordi liivlaste juurde ning pani viimastelt salvestatud vaharulle kinkides aluse Emakeele Seltsi fonogrammikogule. Hõimukoostöö raames korraldas Kettunen Tartusse õppima ingeri ja liivi noormehi.

Tal oli oluline osa siin õpetama asunud Soome professorite veenmises ja innustamises ning ta toetas oma akadeemiliste järglaste, eelkõige Julius Mägiste õpinguid. Kettunen oleks tänapäevalgi eeskujuks eestikeelse loengupidamisega ülikoolis, ta hakkas välja andma eestikeelseid kõrgkooliõpikuid. Veel enne seda oli ta aidanud koolitada õpetajaid esimesi samme astuvate emakeelsete gümnaasiumide jaoks, tõdedes, et nende eesti keele oskus oli kehv.

Elu jooksul käsitles ta mitmeid eesti keele valdkondi, sealhulgas Kodavere murrakut ja eesti keele lauseõpetust ning pani Matthias Johann Eiseni materjalidele toetudes kokku esimese ülevaatliku eesti kohanimeuurimuse. Kettuneni keelekorraldustegevuse eelduseks oli tema autoriteet eesti kolleegide hulgas. Uuendajate ja konservatiivide tormilistes mõõduvõttudes aitas ta oma «arvustavate märkustega» hoida tasakaalu ja viia kahtlemata vajalikku keelearendust edasi.

Keeleinspektsiooni 1920. aastate alguses polnud, küll aga leidus üpris rohkesti inimesi, kes pidasid eesti keele staatuse kindlustamist oma hooleks. Nende hulka kuulus ka Kettunen, kes saksameelsetes seltskondades ikka eesti keelt kasutas – sarnanedes selle poolest Jaan Tõnissoniga –, pidades muuhulgas esimese eestikeelse ettekande Õpetatud Eesti Seltsis. Kettunen protesteeris ka vene keele kasutuse vastu ärisuhtluses ja blankettidel ning oli nimede eestistamise ideolooge ja algatajaid.

Vabadussõjas

Kettunen polnud ainult keelemees. Vabadussõja kõige kriitilisemal perioodil, 1918. aasta detsembris koostas ta läkituse «Visadust veel, Eesti veljed!» ja saabus mõni päev hiljem koos Soome vabatahtlike esimese kompaniiga Tallinna. Ta oli Eesti Abistamise Peakomitee eriesindaja Eestis, täites sisuliselt saadiku ülesandeid ning korraldades kogu Soome relvaabi. Kettunen on väheseid kahekordseid Vabadusristi kavalere.

Lauri Kettuneni Eesti-tegude loetelu võiks jätkata, aga eelnevagi põhjal võib imestada, kuidas need seni avaliku mälestusmärgiga tunnustamata on jäänud.

Aastavahetusel 1939/40 kohtus ta oma poolsalajasel Eesti-visiidil Soome välisministri Väinö Tanneri ülesandel Eesti tippjuhtidega Tallinnas ning Julius Mägiste, Oskar Rütli, Jaan Tõnissoni ja teistega Tartus. Eesmärgiks pinna sondeerimine Eesti vahendustegevuse võimalikkuse üle vaherahuks Talvesõjas. Tartu-külastuse lõpetas mitmetunnine jalutuskäik hilisõhtusel Toomemäel Hans Kruusiga.

Kauniks kokkuvõtteks Lauri Kettuneni seostele Eestiga on tema eestikeelne luulekogu «Südame sillad» (1960), mille luuletuses «Epitaaf» on read: «Kui minu rong läbi viimase jaama/sõitnud on sinna/kuhu meil kõigil kord tuleb minna,/viimaste ootuste-lootuste linna,/palvetan sealgi su eest.»

Ta oli Eesti ja eesti keele eestkõneleja Soomes ka siis, kui ta pärast sõda enam Eestisse ei pääsenud. Ta on avaldanud eesti-soome sõnaraamatuid, eesti keele õpiku soome keskkoolidele ning oli mitukümmend aastat Helsingi ülikooli eesti ja läänemeresoome keelte professor.

Lauri Kettuneni Eesti-tegude loetelu võiks jätkata, aga eelnevagi põhjal võib imestada, kuidas need seni avaliku mälestusmärgiga tunnustamata on jäänud. On oluline seda viga parandama hakata – ja kohe!

Korjandust alustades ongi Emakeele Selts koostöös Tartu ülikooli ja Tartu linnaga seda teinud. Esialgsed kokkuvõtted üritusest peaksid selguma käesoleva aasta lõpuks, kui annetuste kogumise esimesed tulemused on teada. Annetajate nimed avalikustatakse (annetaja nõusoleku korral), lisaks antakse Emakeele Seltsi kodulehel iga kuu järel infot kampaania edenemise kohta.

Iga euro on tähtis. Teretulnud on e-posti aadressil [e-mail] (koopia: [e-mail]) ka kõik ideed seoses kavandatava mälestusmärgi ja selle asukohaga Tartus.

Kahe Vabadusristiga keeleteadlane

• Lauri Einari Kettunen (10. IX 1885 – 26. II 1963) oli soome keeleteadlane.
• Esimese õppereisi tegi Eestisse 1903.
• Lõpetas 1908 Helsingi ülikooli ja kaitses 1913 sealsamas doktoritöö Kodavere murrakust.
• Tegutses Vabadussõja ajal Eesti Abistamise Peakomitee esindajana Soome vabatahtliku abi korraldamisel, autasustatud kahel korral Vabadusristiga.
• Oli aastail 1919–1924 Tartu ja 1929–1953 Helsingi ülikooli professor ning 1920–1924 Akadeemilise Emakeele Seltsi esimees.
• Oli Eesti Kirjanduse ja Eesti Keele toimetuse liige.

Allikas: Eesti entsüklopeedia