/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
Eesti tähistab võidupüha. Jaanilaupäeva puhul süüdatakse lõkked nii maal kui linnas. Sinimustvalged lehvivad igal pool. Aga maailmast jõuavad pärale ka teistsugused sõnumid. Video Harkivi koolimajast, üks tiib rusudes, ümberringi suvi ja kuskil seal lähedal isegi laste naer ja rõõmus lobisemine, pärit otsekui teisest reaalsusest.
VIDEO ja PILDID ⟩ Inna Šulženko Harkivist: hukkunud laste monument ja ristsed, pommitabamus ja rattaretk (2)
Siis šokeeriv tõendusmaterjal hetkeist, mismoodi üks autokaamera on salvestanud raketirünnaku, ja selle, mis kostab plahvatuse järel, need on hädas inimeste nutt ja karjed. Mõlemad videod on pärit Harkivist, mida Venemaa eile taas jõuliselt pommitas.
/nginx/o/2024/06/24/16176184t1h773f.jpg)
Sellised sõnumid läkitas Tartu Postimehele ukrainlanna Inna Šulzenko, kes, nagu paljud mäletavad, asus oma elu sõjas ja sõja kõrval jagama juba pärast Venemaa täiemahulise agressooni algust 2022. aasta veebruaris.
Viimane pool aastat on ta vaikinud.
Kaks ja pool aastat varem
Inna Šulženko viis sõja esimesel nädalal oma 9-aastase tütre Kirina pommide eest Dniprost varju Vilniusesse, kuna seal õppis ta tudengist poeg Ivan, ja läks ise Dniprosse tagasi. Et meestel ei ole lubatud Ukrainast lahkuda, siis jäi Dniprosse ta mees Pavlo ning Innal oli seal ka töö, mida ta väga armastas. Psühholoogina sai ta toeks olla paljudele sisepõgenikest peredele.
2022. aasta suvel kolis Inna siiski Vilniusesse laste juurde, et mitte õrnas eas tütrega sidet kaotada. Sealtpeale algas elu, mida ta on püüdnud jagada kahe riigi vahel, sõites iga mõne aja tagant Vilniusest bussiga Lvivi ja sealt rongiga Dniprosse, või siis sõidab mees talle oma vabadel päevadel Lvivi vastu. Ning nad veedavad koos loetud tunde, et siis teine teises suunas oma kohustuste juurde naasta. Pavlo Kesk-Ukrainas asuvasse Dniprosse, milles häiresignaalid ja pommitamised on tavalised ning Inna Vilniusesse, kus taevas alati rahulik ja kus elavad ta lapsed.
Pärast 2023. aasta detsembri lõppu jäi Inna Šulženko vaikseks. Ta ei kirjutanud ja küsimustele vastuseid ka ei saatnud. Seda ei saanud talle aga kuidagi pahaks panna, sest kui kaua jõuab üks inimene jagada üleelamisi sõjast, mille lõppu ei paista. Kui kaua saab ta olla oma eraelu reporter pelgalt selle pärast, et Eestis on ajakirjanik, kes talle kaasa elab, ja tema elust lugusid kirjutab?!
Ootamatu vastus
Suve esimesel päeval saadan talle taas Eestist tervitusi ja küsin, kuidas tal ometi läheb. Innalt tuleb seekord kiiresti vastus.
«Vabanda, et olen nii kaua vaikinud,» alustab ta. «Palju on muutunud pärast meie viimast kirjavahetust, mul aga lihtsalt ei olnud soovi kirjutada.»
Inna selgitas, et 2024. aasta jaanuaris viidi ta mees Pavlo üle Harkivisse. Harkiv on teatavasti Venemaa pidevate rünnakute all, piirini on sealt vaid 30 kilomeetrit. Vaenlase rünnakud on linna infrastruktuuri laastanud ja põhjustanud paljude tsiviilisikute surma. Innale tähendab see pidevat stressi ja muret nüüd oma ka mehe elu ja tervise pärast.
Loomulikult ei anna Inna alla. Hoiab pea püsti, kohaneb, kui sõjaga üldse on võimalik kohaneda. Neil viimastel kuudel on ta seadnud oma marsruute Vilnius–Lviv–Harkiv suunal – see teeb 1760 kilomeetrit. Aga pileteid nii ühes kui ka teises suunas on ülimalt raske hankida.
Just üleeile naasis Inna ühelt niisuguselt «reisilt». Ta käis vaatamas mitte vaid Harkivis töötavat abikaasat, vaid tõi sealt ära Vilniusesse sõjavarju oma õepoja.
:format(webp)/nginx/o/2024/06/23/16174979t1h459a.jpg)
Inna kirjeldab, kuidas noil päevadel ja tundidel, mil Harkivit ei pommitatud, püüdsid nad mehega oma elu mitte edasi lükata, vaid veeta aega koos, nagu sõda ei olekski.
:format(webp)/nginx/o/2024/06/23/16174915t1h5197.jpg)
Nad hankisid rattad ja tiirutasid linnas ringi, kuulsid peagi laste hääli ja naeru ning märkasid koolimaja, mille üks tiib on rusudes.
:format(webp)/nginx/o/2024/06/23/16174913t1h2c88.jpg)
Ristsed ja hukkunud laste monument
Aga sõjaski on armastust ja pidulikke hetki, sest elu ei saa seisma jääda. Lapsed sünnivad igal ajal, ja nii oli Innal ja Pavlol seekord võimalus viibida klassivenna tütre ristsetel, ristiisaks just Pavlo.
/nginx/o/2024/06/23/16174916t1h59fa.jpg)
«Kõige raskem on meestel,» leiab Inna Šulženko, kuna mehi võidakse ka tänaval kinni võtta ja nende tahtest hoolimata rindele saata. Ukraina linnad on tühjenenud ja muutunud naiste linnadeks. Tänavatel näeb üha vähem mehi, ja need vähesed, kes veel jäänud, hoiavad end varju. Sest elada tahaks ...
Inna saadab veel ühe pildi Harkivi metroost, mille sammastel näeb sõjavastast tänavakunstinäitust.
/nginx/o/2024/06/23/16174920t1h1a0e.jpg)
Selle järel pildi mälestumärgist, mis on pühendatud hukkunud lastele. Mälestusmärgi jalamile on kuhjatud suurel hulgal küünlaid, mänguasju ja kaisuloomi. Keegi on lisanud lelude vahele ukrainakeelse plakati «Nad tappis Venemaa».
:format(webp)/nginx/o/2024/06/23/16174921t1h1285.jpg)
«Minu elu jätkub Vilniuses nüüd juba kolme lapsega,» ütleb Inna lõpuks, silmas pidades tütart ja õepoega ning oma täiskasvanut poega Ivani.
«Minu õepoeg magab väga halvasti, muretsedes oma vanemate pärast Harkivis. Kuid me püüame teda võimaluste piires tähelepanu ja hoolivusega ümbritseda,» lisab ta.
Lõpuks veel üks video Harkivist, mille on filminud Inna mees oma toaaknast, suumides suureks Harkivi viimaseid purustusi.
Kiretu kokkuvõte uudistest
22. juunil 2024 toimunud pommitamised Harkivis põhjustasid ulatuslikku kahju ja kaotusi. Venemaa rünnaku tulemusena hukkus kaks inimest ja vigastada sai vähemalt 35 inimest. Rünnak tabas Harkivi põhjaosas asuvat supermarketit, mille lähedal plahvatasid kaks pommi, põhjustades suure tulekahju. Lisaks supermarketile said kahjustada ka lähedal asuv õppeasutus ja kõrghoone.
Harkivi linnapea Ihor Terekhov nimetas seda rünnakut «puhtaks terrorismiks» ja märkis, et paljud inimesed on kadunud. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi nimetas rünnakut «vene hulluseks» ja avaldas kaastunnet kõigile kannatanutele.
Inna Šulženko varasemaid lugusid 2022. aasta 24. veebruarist alates loe siit.