Tark Tartu ⟩ Erru läinud arst Jaak Aru jagab nippe neile, kes pelgavad hauda või tobuks jäämist

Pensionil doktor Jaak Aru arvab, et sile näonahk ja kohendatud silmaalused ei ole need, mis inimesest parema inimese teevad. «Natuke tüsedamad lepivad hea meelega nendega, kel ka kortsud näos, kui see inimene endast midagi kiirgab,» ütleb ta. Foto: Sille Annuk

Kas elus on teemasid, millest rääkimisega ei tohiks inimest tülitada enne, kui ta saab 65 aastat vanaks? Et alla 65 keelatud! Kui jah, siis näib see nagu müüginipp, mis «keelatud juttudele» just nooremaid ligi meelitab.

Igaüks tahaks vaadata tulevikku, iseasi, kas just seenioride tulevikku. Sest kui see on millegi algus, siis lõpu algus. Parem on mõelda, et vähemalt mind see ei puuduta. Veel.

Äsja oma raamatut «Alla 65 keelatud» esitlenud Jaak Aru (66) on just pensionipõlve pidama hakanud tohter, kes karjääri viimased paarkümmend aastat töötas Saksamaal, pühendades kümme aastat geriaatri ehk eakate arsti tööle. Ja nagu ta oma raamatut sisse juhatades ütleb, otsib lahendust nii iseenda kui kõigi 65+ inimeste ühistele probleemidele. Kuidas teha hüpe tööeluga seotud murede-rõõmude juurest pisut rahumeelsemalt kulgevasse igapäevasesse koperdamisse, ja kuni selleni välja, kas surma oodata või karta.

Jaak Aru raamatu «Alla 65 keelatud» on illustreerinud tehis­aru, kirjastas Otto Wilhelm. Foto: Margus Ansu

Tartu linn on koolide ja ülikoolide lõpetanuid praegu täis. Aga seda raamatut siin, Jaak Aru, ei peaks noored inimesed üldse nägemagi! Vahest viimast lehekülge ainult, kust saab nõu puhuks, mida vastata kibestunud vanainimesele, kui ta pahvatab: «Vaat surengi ära, seda sa ju ootad!» või «Keegi minust ei hooli, tahate vaid varandust ja raha». Kas veelahe noorte ja vanade vahel on suur te meelest?

Kui minu käest seda küsida, siis ma pean rääkima sellest, mis ma olen näinud viimased 20 aastat Euroopas ja mida näen nüüd siin Eestis. Pean ütlema, et Eestis on vanusegrupil ​senior adult ​ehk 65+ inimestel teatud määral vähem sõnaõigust ja nad on ühiskonnas vähem esindatud, kui see on tavaks lääne ühiskonnas. See torkab silma.

Aga millest me peaksime aru saama, on, et inimene on looduse osa ja inimesegi ihu vananeb. Oma vaimus ja hinges oleme küpsed nii 20-aastaselt. Paljude inimeste jaoks see ei muutu. Inimene võib vaimselt aktiivne olla veel 80. eluaastates. Üks murrangupunkt on 40. aastad. Eesti keeles iseloomustab seda ilus mõiste – täiskasvanud. Et ma olen täis kasvanud ja minusse enam nagu ei mahu mitte kui midagi.

Ma sellest doktor Google’ist ei pea väga lugu. Aga olen veendunud, et ChatGPT annab struktureeritud, täpseid ja ammendavaid esmaseid vastuseid.

Aga inimene, kes nii täis ei kasva, leiab endas ka siis ruumi uuteks mõteteks, uuteks ettevõtmisteks, kuni elu lõpuni välja. Ja selle pärast, pelgalt ihuliste tunnuste põhjal ma noori inimesi vanematest inimestest ei eristaks. Te mõelge, kui vanad on kaks Ameerika Ühendriikide presidendiks kandideerivat meest. (Joe Biden on 81 ja Donald Trump sai just 77 – A. J.)

Nendega võrreldes olete teie noor mees. Kuidas te end praegu identifitseerite?

Mina olen ikkagi üks homo sapiens’i liigi esindaja, see ei muutu kuni surmani. Nüüd olen aga elustaadiumis, kus ma otsin uusi rütme. Mu hommikune rütm ei ole enam see, et pean endale seitse kuni 12 asja kirja panema, mida ma teen, ja kellaajad. Ma otsin pigem rütmi, et olla teistmoodi aja voogamises, sellises idamaises voogamises, kus inimesel on aega mediteerida ja kuulata muusikat ja püüda tervet maailma mõtestada.

Kui keegi astub tänaval ligi ja küsib, et doktor Aru, palun öelge, mida ma pean oma tervise osas ette võtma, siis kas teis ärkab arst uuesti ellu?

Sellisel juhul ei ärka. Ma olen kirjutanud sellest siin raamatuski, et arsti selgitustöö jääb järjest väiksemaks ... Kui inimesel on terviseprobleem ja ta küsib, kuidas edaspidi hakkama saada, kas elustiili muuta, mida teha, siis ma olen sügavalt veendunud, et esmane partner talle saab olema, ja juba praegu on, ChatGPT ehk kunstaru, kunstlik intelligents. Mul on kogemus arvutipõhise meditsiiniga ligemale 30 aastat. Mul oli üks esimesi internetiveebe terves Eestis, kus ma nõustasin patsiente 1998. aastast 2004. aastani. (Aastatel 1998–2004 oli Jaak Aru aktiivne e-meditsiini arendaja osaühingu Doctus juhatajana – A. J.)

Ma olen viimase 20 aasta jooksul kohanud kümneid ja sadu patsiente ja nende sugulasi, kes räägivad mulle, mida arvas doktor Google. Ma sellest doktor Google’ist ei pea väga lugu. Aga ma olen veendunud, et ChatGPT annab struktureeritud, täpseid, ammendavaid esmaseid vastuseid ja selliste küsimustega ei peaks keegi kõnetama tänaval arsti.

Kui keegi küsib, et ta ChatGPT-lt sai vastuseks selle ja selle ning mida mina arvan, siis olen nõus vastama küll. Ma arvan, et ka perearstid on peagi selle seisukohaga nõus. Mul on siin raamatus üks väike peatükk, kus olen ära toonud ChatGPT vastused, mis on üks ühele maha kirjutatud ja mida ma kõrgelt hindan.

Julge avaldus siin Eestis.

Eestis kindlasti ja kindlasti veel julgem avaldus Saksamaa mõttes. Ka mõnes Saksa väikelinnas ei oleks mul sel teemal kuulajaid. Aga oma maailmapildis ei lähtu ma ju mingist kohast maakeral, vaid ma lähtun nendest uutest tehnoloogiatest ja uutest arusaamadest.

Suure osa oma Saksamaa perioodist olite geriaatria vanem­arst Potsdami haiglas. Mida veel lugeja peaks teadma selle kohta?

Lugeja peaks teadma, et Potsdami linnas 1000-kohalises haiglas on 80 geriaatria voodikohta. Seal on ägedad haiged, kes tulevad kirurgiaosakonnast geriaatriasse taastus- ja järelravile või kes tulevad sinna pärast neerupuudulikkust või maoverejooksu. Lugeja peab aru saama, et see on hoopis erilisem olukord võrreldes Eestiga. Tartu ülikooli kliinikumis on ka natuke üle 1000 voodikoha, aga ei ole mitte ühtegi geriaatrilist palatit.

Tartu ülikoolis 1988. aastal kardioloogina kandidaadikraadi kaitsnud arst Jaak Aru on töötanud paarkümmend aastat Saksamaal, pühendades kümme viimast aastat geriaatri ehk eakate arsti tööle. Nüüd rõõmsalt pensionil. Foto: Sille Annuk

On õendus- ja taastusraviosakond.

Aga see ei ole geriaatria. Geriaatrilisel rehabilitatsioonil on teaduslikult põhjendatud eesmärk. Need inimesed, kes pärast lõikust või pärast rasket haigust ei suuda kohe koju minna, aidatakse jalgadele nii, et nad vajavad kodus minimaalset toetust. Geriaatria eesmärk on vähendada sotsiaalset koormust, ambulatoorset hooldusteenust ja perearstide koormust.

See on ka see eriala, kus mina olen oma lõpliku väljaõppe saanud, valdkond, kus olen töötanud vanemarstist kuni ülemarsti ehk Chefarzt’ini välja. Olen asutanud ka ühe päevakliiniku ja teinud diagnostikat 80 haiglale ning asutanud ühe akuutgeriaatria osakonna.

Eestis on kliiniline geriaatria alles sündimas.

Mida oskab geriaater rohkem kui tavaline sisearst?

Teil on tüüpiline Eesti ettekujutus. Geriaater ei oska midagi palju rohkem, aga geriaatrilise osakonna südameks ja struktuuriks on meeskond. Geriaatria arstil, nagu mina olin, on abiline füsioterapeut, kes vaatab, kuidas haige rulaatoriga liigub. Tal on abiline tegevusterapeut, kes vaatab, kuidas haige hommikul hambaid peseb ja kas saab ise nööpe kinni panna. Tal on abiline psühholoog, kes teeb talle testid ja kirjeldab ta vaimseid võimeid. Tal on abiliseks logopeed, kes aitab, kui patsiendil on neelamishäired või kui ta on ohustatud kopsupõletikust. Ja siis on tal abiline sotsiaaltöötaja.

See tiim saab kokku kas korra või kaks nädalas, kõik haiged arutatakse läbi. Ja geriaater ei oska neist kellestki midagi rohkem, geriaater integreerib need teadmised ja juhib seda ravi. Geriaater ei ole kindlasti targem kui mõni teine arst. Üldjuhul ei ole ta ka rumalam.

Tagasi noorte ja ilusate juurde. Kas te oma gümnaasiumi lõpupäeva mäletate?

Ma mäletan seda küllalt hästi, see oli päris tore. Mingitel põhjustel ma ei olnud eriti rõõmus, et kool läbi sai. Meil oli õpetaja Vello Saage, kes ütles, et ega meid keegi elus väga oota. Ma nüüd ei tea, kas tänaseid noori oodatakse. Ka minu lapsed ei olnud väga rõõmsad, kui nad lõpetasid gümnaasiumi. Mu noorem poeg, kellele öeldi, et ta võiks üheksandast klassist kohe minna 11. või isegi 12. klassi, ütles, et see on tema lapsepõlv ja ta kohe kindlasti ei soovi seda lühendada.

Vaevalt te siis oma kunagi ees seisvatele seenioriaastatele mõtlesite?

Ma pean ütlema, et mina kandsin ka kooliajal seda teadmist endas, et inimene on inimene aegade algusest peale ja inimene on inimene noorusest kuni vanaduseni. Mulle need piirid olid üleminevad. Kuna mu vanemad olid samuti arstid, siis ma sellele ihulisele vananemisele ei pööranud üldse tähelepanu. Pigem juba siis eristasin inimesi vaimu järgi, ja meie 80-aastane peretuttav Arnold Matteus oli inimestest mulle säravaim, midagi imetlusväärset.

Selle raamatu algul tunnistate, et kavatsesite kirjutada hoopis teist raamatut ehk järgmist raamatut arheoastronoomiast, mis on harrastusena teie tõsiteaduslik uurimisteema olnud aastaid. Küsimus inimesest ja universumist üldse.

See, mida tähendab olla inimene, on mulle olnud väga tähtis ka arstiks olemise ajal. Mind on palju mõjutanud mu ladina keele õpetaja Aleksander Raid, kes ütles, et näe, seal Roomas elati täpselt nii nagu siin. Aga kuidas mõtestada inimese veel varasemat olemust?

Et näiteks need suured kivid, millest ma raamatu olen kirjutanud. (Jaak Aru raamat «Millest kõnelevad kivid. Megaliitide mõistatused» ilmus 2022. aastal –A. J.) Et kuidas terve maailm – eriti Ladina-Ameerika, Lähis-Ida ja Indo-Hiina piirkond – on täis tähtedele sihitud ja ilmakaarte järgi välja rihitud ehitisi. Milline pidi olema nende inimeste taju, et kas see inimene oli märgatavalt targem, kui see on kirjas kooliõpikutes? Ja nüüd mul on tõesti võimalik sellega uuesti süvenenult tegeleda.

Ma arvan ka, et üks mu kõige paremaid leide on seotud vanema inimese liigse lobisemisisuga. Ma soovitan igal vanemal inimesel koostada kolme lahtriga tabel ...

See järgmine raamat on sündimas ja seal on näiteks peatükk Egiptuse paadimehe ja Aleksandria raamatukogu vaimu kohtumisest, kust peaks välja tulema nende suurrajatiste konstrueerija ja ehitaja tegelikud vaimsed võimed ja tehnilised oskused, mis olid olemas juba 4000 aastat tagasi, mil rajati püramiidid.

Jaak Aru taustal toimetavad lillemüüjad, tuletades meelde, et elu ilu on väikestes asjades. Inimesel tuleb leida rahu ja tasakaal ning siis, vanusest sõltumata, näib elu alati elamisväärt, on Jaak Aru veendunud. Foto: Sille Annuk

Sellele ju vastust ei ole, et kust me tuleme ja kuhu läheme?

Vastuse otsimise protsess ongi inimese olemus. Kui see vastus on käes, lõpetab inimene otsimise, ja kui tal on kõikide küsimuste vastused käes, siis ta ongi täis kasvanud. Aga ma arvan, et me kumbki seda siin ei ole.

Head asjad, mis lugedes paistavad kerged, lihtsad, targad ja haaravad, ei sünni tavaliselt lihtsalt ja kergelt. Kuidas teil raamatuga «Alla 65 keelatud» läks?

Niipea kui ma olin omaks võtnud, et ma pean selle kirjutama – seda ütles mulle minu perekond –, niipea sündisid mu peas peatükkide pealkirjad. Üks esimesi peatükke oli, et kas ma olen juba päris tobu. See sai kohe valmis.

Ma arvan ka, et üks mu kõige paremaid leide on seotud vanema inimese liigse lobisemisisuga. Ma soovitan igal vanemal inimesel koostada kolme lahtriga tabel, kus esimeses lahtris on jututeema, mille ta on üles võtnud, teises see, kellega ta sellest rääkis, ja kolmandas lahtris kuupäev, millal ta rääkis. Ma arvan, et kui me läheme külla lastele või lastelastele, siis võiksime vaadata selle tabeli üle, et me ei korrutaks ühte ja sedasama kümme korda järjest. See teeb vanema inimese ebaatraktiivseks ja tüütuks.

Aga surm. Me kõik oleme lõplikud, aga keegi ei taha sellega leppida.

See on keeruline küsimus. Või pigem ütlen nii, et inimesele on antud kaitsemehhanism. Ta ei aima seda, et tal on surm lähedal. Seda ei aima ei vähihaige ega raske südamehaige. Inimene klammerdub elu külge. Selle pärast, et elu on ilus ja sellest loobuda ei ole lihtne. Arstil on sellistel puhkudel üks eesmärk. Kui ma näen, et inimene aru ei saa, et ta surema hakkab, siis on minu ülesanne sellest maailmast lahkumise protsess nii lihtsaks ja valutuks teha kui võimalik.

Kuidas lohutada aga elust väsinud inimest?

Neid nähtusi, mis kestavad igavesti, on väga vähe. Isegi kivid murenevad ajaga. Kui kedagi tabab elutüdimus ja ta tahab ära surra, siis arstina olen ma ikka öelnud, et praegu ei ole see aeg käes ja tuleb edasi elada.

Üks te isiklikke soovitusi on ka mediteerimine, muusika kuulamine ja kuskil seal peatükkide vahel märgite, et kanep aitab ka!

Kui minna konkreetselt psühhedeelikumide juurde, siis ma olen näinud kriise, mis on tekkinud antidepressantide ja rõõmupillide manustamisega. Praegusel hetkel on kindlasti uus suund terves psühhiaatrias proovida innovatiivselt psühhedeelikumide, näiteks ketamiini võimet leevendada pikaajalist raskemeelsust. Ma siin tuginen neile konverentsidele, millel ma olen osalenud Berliinis viimasel kahel aastal Charité kliinikus. Et see Eesti ühiskonda tuua, peavad olema paigas väga täpsed reeglid. Ja sellepärast ma psühhedeelikume, mis potentsiaalselt võiksid aidata valude ja depressioonide korral, seni kuni see teema ei ole meil täpselt reglementeeritud, kuidagi ei propageeri.

Aga mediteerimine. Minu ema, praegu juba Anseküla surnuaial, saanuks suvel 92-aastaseks. Kui ma temale oleksin hakanud rääkima mediteerimisest, siis oleks ta mind saatnud kassi saba alla.

Ma näen sageli, et inimestes, kes kaotavad töö või kes saadetakse pensionile ja nad püüavad kõige kiuste jääda igapäevasesse rütmi, tekitab see konflikte ja suurt rahulolematust.

Mediteerimine on mulle olnud võimalus, kuidas loobudes tööst jõuda sisemise rahuni, ja ma ütlen, et see võimalus jõuda sisemise rahuni on ühel mittetöötaval pensionäril sama suur kui kellelgi, kes kõnnib Dehli tänavatel. Ma arvan, et teie ema oli suur tegija omal ajal ja ta ei suutnud elu lõpuni loobuda rütmist, et hommikul on vaja seda teha ja teist teha.

Foto: Lii Ranniku illustratsioon

Mis siis jääb üle soovida heaks lõpuks?

Me soovime, et terve ühiskond püüaks leppida sellega, et 65+ inimeste arv järjest suureneb. Me soovime, et Eesti ühiskond oleks nende inimeste vastu sõbralik. Ja neile, kes on juba 65+, soovime, et nad püüaksid säilitada oma vaimuerksust, et nad ei lobiseks liiga palju ning loeksid läbi peatüki, millest üldse mõelda ja rääkida. Soovime ka seda, et ükski kuni 65 või üle selle vana inimene ei kasvaks iialgi ennast täis.

​

83-aastane roolis, tervisetõend taskus

Jaak Aru osutab ühele klassikaks saanud näitele. 83-aastane mees sõidab otsa ülekäigurajal kõndinud jalakäijale. Nädal varem käis ta perearsti juures ning perearst on kirjutanud talle tervisetõendi, mis lubab autot juhtida.

Perearst uuris kindlasti selle mehe intellektuaalseid võimeid, päris abikaasa ja laste kohta, küsis, kas tal valusid on. «Aga ta vaatas ainult ühte tahku psüühika paljudest kihtidest,» ütleb Jaak Aru. «Selle mehe probleem sai olla ruumi- ja ajataju muutumine.»

Jaak Aru toob kaks näidet, ühe emeriitprofessori ja teise eaka postiljoni kohta. Esimesel on kõrged intellektuaalsed võimed, lihtsates mälutestides saavutab ta maksimumpunktid. Samas unustab hambaid pesta ja juukseid kammida. Tema intellektuaalsed võimed on palju paremini säilinud kui kognitiivsed oskused.

Eakas postiljon seevastu tuleb edukalt toime enese eest hoolitsemisega, kuid lihtsates mälutestides vastab õigesti vaid 60 protsendile küsimustest. Mõlemad vajavad endaga toimetulekul abi. Emeriitprofessor vajab kedagi, kes tuletab talle hügieenitoiminguid meelde ja aitab sobivalt riietuda. Postiljonist pensionärile on vaja pidevalt selgitada ravimite regulaarse võtmise vajadust.

«Ma tunnen, et meil on sageli probleeme nende inimestega, kel on intellektuaalsed võimed head, kel on ilus fassaad ja kelle puhul tundub, et nad saavad kõigest aru ja nad võivad ka autot juhtida,» selgitab ta. Ning lisab, et Saksamaa haiglas tuleb sel juhul appi tegevusterapeut, kes teeb ka Schulmanni kellatesti, kus palutakse inimesel joonistada kella numbrilaud ja tähistada osutitega näiteks kellaaeg kümme minutit pärast kümmet.

Inimene, kes ei oska joonistada numbrilauale kellaaega, ei sobi enam autot juhtima, sest hägustunud aja- ja ruumitajuga inimest ei saa lubada sõita tiheda liiklusega tänaval, kus on vaja enne ülekäigurada õigel hetkel peatuda.

Peatükis «Kas ma hakkan tobuks jääma?» on kirjas need arusaamad ja teadmised, mida arstist autor on Saksamaal õppinud. Seal on ka teisi näpunäiteid neile, kes kahtlustavad, kas ta pereliikme või sugulase vaimse tervisega on midagi juhtunud. Et kuidas sellest aru saada.  AIME JÕGI