Irja Alakivi: kas on võimalik käia ajaga kaasas nii, et säiliksid põhiväärtused?

Irja Alakivi Foto: Sille Annuk

Ammune lugu. Oru loss kuulus algul vene kaupmehele Jelissejevile. Saatuse keerdkäigud viisid kaupmehe hoopiski Prantsusmaale. Loss seisis pikalt poolkasutamata ja remondita oli lagunemas. Seda 1936. aastani, mil vabrikantide ühing lossi seda ümbritseva pargi ja maa-alaga ära ostis ja riigile kinkis tulevaseks vabariigi presidendi suveresidentsiks.

Seda maastikku on kirjeldanud Elmar Tambek oma 1964. aastal avaldatud mälestustes kodumaalt: «Too maastik ja meri ja kogu Oru loss otse kutsusid inimesi endi juurde puhkama, rahu nautima, loodusilul ilulema. Ükskõik mis ajal – suvel, talvel, kevadel või sügisel. Orul olid kõik aastaajad ilusad, vaiksed, rahustavad. Lossi riigile tulles oli Oru haletsusväärses seisukorras. Lossi ruumid olid aastaid remontimata, laed sisse langemas, teed rohtu kasvanud, salud metsistunud, kõrvalhooned lagunenud, puuviljaaed peale paari õunapuu välja läinud [---].»

Ka Tartu Sanatooriumi parki ja seal asuva Oskar ja Aino Kallase villa ümber olevat maastikku võib kirjeldada täpselt samade sõnadega.