Siiri Laidla: jaanipäeva eel – hakkan vist taas vegetaarlaseks

Siiri Laidla Foto: Erakogu

Noorena olin üksvahe väga huvitatud budismist. Sinna kuulus ka toiduvalik, mispeale püüdsin jupp aega oma toidulaualt loomsed saadused välja jätta. Ega see olnudki keeruline, kuna poest polnud liha niikuinii saada.

Ja mina polnud see, kes pidi pere toidulaua eest hoolitsema. Selleks oli ema.

Mäletan, et mõni kulinaarne ahvatlus siiski oli – kümnekopkased piklikud lihapirukad, pasteet, suitsutursk, ja maitses ka praekala, nimi oli vist putassuu. Paar korda turuhoones käies sain šoki kõiki neid lihakehasid, seasabasid, päid ja kõrvu nähes. Verine raiepakk, kust paakunud põllega lihamees ostjale rümbast paraja tüki raius.

Ema oli küll usin turulkäija, tõi sealt ikka supikana või värsket kala. Tema meistritöö oli kuumakindlast klaasist hautamisnõus valminud pipstükid, mida ta purki pani ja TPIs tudee­rivale vennale saatis. Kuidas, ei tea, ilmselt maaliinibussiga. Oli nii, et pakke-kirju sai saata vastutuleliku bussijuhi abil, saaja ilmus õigeks ajaks kohale. Jälle ei tea, kuidas, sest telefone enamikus kodudes polnud, ammugi mobiile.