LISATUD GALERII Hõbekajakapoeg: lähme kõnnime plekkkatuseid mööda

Aime Jõgi
, ajakirjanik
Uuendatud 17. juuni 2024, 16:16
Copy

Looma- ja linnuriigis on ellujäämiskunst igal isendil veres, hoolimata sellest, kas Tartu on Euroopa kultuuripealinn või ei. Silmi arvutiekraanilt tõstes ja kuuenda korruse aknast hõbekajakapoega märgates kuuled peas ridu Smilersi laulust «Käime katuseid mööda», taustaks vaade Tartu kuulsamatest tornidest.

Aga raske on elada mureta ja keeruline olla küsimata, kuidas linnulaps seal üksi hakkama saab. Kas emalind nii koguka poja eest veel hoolitseb? Ja kui see pojake peaks komistama või libisema, siis vist kukub tänavale surnuks. Ise nii udusuline ...

Hõbekajakapoeg 14. juunil.
Hõbekajakapoeg 14. juunil. Foto: Jüri Saar

Tartu ülikooli linnuökoloog Marko Mägi sõnul saavad hõbekajaka pojad lennuvõimeliseks umbes 45 päevaga. Sel sellil, kes pildil, on esimesest lennust puudu vast nädal, arvab ta. Võib-olla rohkem.

Loperdab kui sassis nööridega langevari

«Kuid samas ei kuku ta ka kivina tänavale. Neis tiibades on juba omajagu jõudu ja suledki on parajalt pikad,» kirjeldas Marko Mägi. «Ta ajab tiivad laiali ja loperdab maapinna poole nagu sassis nööridega langevari.»

TÜ ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi.
TÜ ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi. Foto: Margus Ansu

Ka süüa see kajakapoeg katuselt ise ei saa – selle toovad talle kindlasti veel vanemad, lisas linnuökoloog. Toitmine käib kiiresti ja see ei pruugi silma jääda, kui inimene oma toas vahepeal ka muude asjadega tegeleb.

«Muidugi proovib nii suur poeg püüda katuselt ise samuti kõike, mis toitu meenutab, näiteks putukaid, kuid sellest ta vaevalt kõhu täis saab, loota tuleb siiski vanemate hoolele,» selgitas Marko Mägi edasi. «Vee saavad linnupojad reeglina toidust, kuid kui katusel on lompe, aitavad ka need. Kui vanemad toidavad poega rämpstoiduga, siis on vee saamine toidust keerulisem.»

Kajakate rämpstoit, mis see veel on?

Selgub, et rämpstoit tähendab kõike inimtekkelist, mida linnud suudavad linnast leida: kartulikrõpsud, saiatükid, hooletu turisti käest näpatud saiake, prügilast leitud toidujäägid ja nii edasi. Kuid ka teistelt lindudelt pihta pandud toit, sest hõbekajakad on suured ja varastavad sageli saagi ära väiksematelt kajakatelt.

Looduslik ja eriti kvaliteetne toit on kalad, mida rannikul olevates linnades ka kindlasti poegadele tuuakse, eriti kui linnas on kalasadam, kust saab kerge vaevaga laevalt kala näpata.

Kas lind on ületoidetud?

Kajakapoeg näib tõesti enne titesulgede kaotamist üsna ümar välja.

«Liigsöömine ei ole välistatud,» leidis Marko Mägi. «Üldiselt kipuvadki linnupojad enne lennuvõimestumist vanalinnust veidi suuremad olema, sest neil ei ole vaja lennata ja nad võivad liigset kehakaalu endale lubada. Nende eesmärk on kiiresti kasvada ja selleks on vaja palju ja kvaliteetset toitu. Kui lennuaeg saabub, kaob liigne kehakaal suhteliselt kiiresti.»

Niisiis – nädal aega veel ja see katuselkõndija on läinud.

Kolm päeva hiljem

On 17. juuni. Tartu Postimehe toimetuse aknast linna raekoja ja Jaani kiriku tornide poole vaadates näeb tuttavat katuselkõndijat, kelle pärissuled on märgatavalt pikemad kui eelmisel nädalal ja kes teisel pool klaasi uudistajatest eriti välja tegemata päris julgeid tiivaharjutusi teeb. Ei ta varsti enam kõnni.

Varsti ta läinud ongi.
Varsti ta läinud ongi. Foto: Sille Annuk
Tagasi üles