Enriko Talvistu: plats pole kummist ja on sileda põrandaga

Enriko Talvistu Foto: Kristjan Teedema

Suurejooneliste ürituste korraldamisele kesklinnas seab ruum paraku omad piirid. Raekoja platsil hiljuti toimunud suudleva Eurovisiooni kontsert võis ju ideena vahva olla, ent tulemus oli platsi suurust arvestades ettearvestatav ning publikule koormav. Lava paigutamine saali laiemasse otsa ning saali kitsenemine tagumiste ridade suunas on hämmastav hoolimatus sajanditepikkuse vastupidise kogemuse suhtes ja õpetuseks edaspidigi. Mäletame ju suurejoonelist Montserrat Caballet’ kontserti möödunud sajandi lõpus, kus lava oli jõepoolses otsas.

Üldiselt võiks arvata, et sarnase ettearvatava suurusega vaatajate hulgaga etenduste korraldamiseks pole ruumi kesklinnas mujalgi. Autovabaduse puiesteegi pole suurem. Lõunakeskuse parkla või rahvamuuseumi tagune lennurada on ju hoopis teise maiguga paigad. Tamme staadioni muru ei saa aga ära tallata ning sinna pääs oleks kitsam ja keerulisem.

Ometi oleme üsna pikaaegse järjekindlusega põlanud ära oma laulukaare, mis ju just sarnaste ürituste jaoks kavandatud sai. Lavameistrid võiks ju tänapäeval olla suutelised kogu oma kola laulukaare alla astmestikule paigutama, mitte selle ette platsile ehitama, mis võtaks vaatajate ruumi liialt ära. Lauluväljaku alakasutus torkab juba aastaid silma. Ehk on sellel ka mingi muu põhjus, näiteks rendihind.