STINGI KONTSERDI ARVUSTUS. Head maneerid on need, mis teevad mehest staari

Sting. Oli kohal ja päris. Foto: Kristjan Teedema

Mis küll aastad mehega teevad!? oli vist esimene mõte. Sting on 72. Väga kõhn, soeng veel heledam kui enne. Sügavad vaod otsmikul, kõrged põsesarnad, miimikakurrud ümber silmade igal pool. Astub laisalt, ei püüa näida noorem, kui on. Ei karga ega hüppa ... Ei ole vist esinedes ka kunagi väga karanud. Ei sädele, kannab musta, kannab alati musta.

Kui ta esmaspäeva õhtul Tähtvere lauluväljaku lavale ilmub, jääb esmapilgul märkamatuks, nii et teda võib lavamehega segamini ajada. Tervitab publikut täpselt tund aega varem, juhatades sooja žestiga sisse soojendusesineja, itaallanna Giordana Angi, ja nimetab teda oma sõbraks, hääles respekt.

Stingi soojendaja Giordana Angi. Foto: Dmitri Kotjuh

Sinnamaani on ka kõik muu olnud suurepärane.

Turvaväravate läbimine läks libedalt. Mees, kes piletilt piiksu võttis, naeratas. Argipäeva rutu tõttu söömata jäänud lõuna saad toidualalt kätte viie minutiga. Selle võtad iseteenindusega bufeest trügimata ning juba viipad kaardiga. Pandiga korduvalt kasutatavad nõud on nägusad. Prosecco'tki ei pea jooma papptopsist, vaid jalaga klaasist.

Soojendusesineja Giordana Angi teeb oma töö suurepäraselt, publik on soe ja liidetud, häälestus antud, lavaesine asfalt seisjaid tihedalt täis ning kõik valmis tugevamateks  tunneteks.

Stingi kord on uuesti rahva ette ilmuda kell 21.30. Aga Sting, kitarrist Dominic Miller ja trummar Chris Maas on kohal mõne minuti varemgi.

Suure staari – kelle parim enne näib möödas olevat – kontserdile minnes on alati risk, et pettud. Et artisti hääl ei lumma enam nii nagu varem, et ta on loobunud mõnest tehniliselt keerukast kohast, mis timmi aetud stuudiosalvestiselt hästi meeles. Et õlgu võib võdistama panna lohakalt võetud noot või helimeeste apsakad.

Stingi kontsert Tartu lauluväljakul. Foto: Kristjan Teedema

Aga Sting, ja mitte ainult tema, vaid terve kolmik saadab üle jaheda suveõhtu energia, mis on küllastunud musikaalsusest, kolmiku sarmist ja heast üksteisemõistmisest, kust ei puudu briti huumor.

Laulu «Why Should I Cry for You?» on Sting pühendanud oma isale, kes ammu surnud. Selle ette jutustab artist loo, kuidas ta isa väga tahtis, et pojast midagi saaks. Umbes nii, et poiss, võta selle eluga, mis sulle antud, midagi ette ...

«Aga ma arvan, et ta on minus pettunud,» sõnab Sting, ja alustab ballaadi, kus laulab vaikuse merest ja armastusest, mis just tema moodi, ja kus ta stingilik hääl veel eriti sageli murdub.

Stingil on palju hitte, mida fännid teavad peast. Pole hullu, kui kõiki ridu ei mäleta, sest mõtet kandvaid sõnu on palju ja refräänikordusi mitte ülearu palju. Aga Stingi laulude meloodiaid ei mäleta mitte üksi su meel, vaid terve keha.

Kui Sting jutustab inglise mehest, kes võõrana kõnnib mööda New Yorgi viiendat avenüüd, siis laulab ta, et maneerid on need, mis teevad mehest mehe. Stingi puhul on see tõsi. Ja selles mõttes ei jutustanud Sting 10. juunil Tartu lauluväljakul mitte ühtegi teist lugu, kui selle, et jääb iseendaks, ega hooli sellest, mida arvavad teised.