ARVUSTUS «Rahamaa» vormib rahast tuleohtlikke suhteid nii isiklikul kui ka riiklikul tasandil

Kerli Jõgi
, teatrikriitik
Copy
Tegevus pangakontoris on kaamerate vahendusel kuvatud suurele ekraanile, kus on näha vestlemas Oliveri (Karmo Nigula, vasakul) ja Arturit (Tõnis Niinemets).
Tegevus pangakontoris on kaamerate vahendusel kuvatud suurele ekraanile, kus on näha vestlemas Oliveri (Karmo Nigula, vasakul) ja Arturit (Tõnis Niinemets). Foto: Heikki Leis/Draamateater

Eesti Draamateatri «Rahamaa» toob Kammivabriku tehasehoones publiku ette skandaalse rahapesu loo, tugevad näitlejatööd ja ärevust tekitava helikujunduse. Sündmustik, muusika, tegelased ja kaameratöö hoiavad pinget kogu etenduse vältel nii intensiivselt üleval, et üks vaheaeg kolm tundi kestva etenduse sees ei suuda seda leevendada.

Vabrikuhoonesse kujundatud lava koosneb kolmest liigutatavast valgest risttahukast, mille sees, ümber ja peal mängitakse ära kõikvõimalikud salajased, avalikud, kodused ja ametlikud ruumid. Kunstnik Kristjan Suits on kujundanud keskkonna täpselt valitud detailidega stiilipuhtaks ja hetkega äratuntavaks.

Kui Annelinna paneelmaja korteri lahutamatu mööbliese on sektsioonkapp, siis kontori aknad on juba väljast tuvastatavad lamellkardinate järgi. Ka tegelaste kostüümid on osa ruumikujundusest ehk vastavalt kas kittel ja kampsun või ülikond ja triiksärk.

Tagasi üles