:format(webp)/nginx/o/2024/05/30/16108855t1h45bc.jpg)
Alati ei pruugi teatrisseminek tähendada ees ootavat seljatoega polsterdatud tooli, millel jalad mugavalt välja sirutada ja võimalusel pisut tukastada. Mõnikord on asjad nihkes. Mõnikord meelitatakse inimesed etendusele, kus saali polegi, pingiridadest rääkimata, ning valmis tuleb olla poolteist tundi kestvaks kõndimiseks läbi terve linnajao.
Just see on plaanis Jaanika Tammarul, kes on neljandat aastat korraldatava rännaklavastuse «Läbi linna» ideeline juht ning kelle tiim on lasknud end inspireerida Karlovast, Supilinnast ja Ülejõest. Laupäeval ja paari järgmise nädala valitud päevadel ootab Jaanika Tammaru publikut Annelinna paneelmajade labürinti, tiigi äärde, mänguväljakuile, jalakäijate teele, Eluringi keskuse aeda ja veel paljudesse kohtadesse.
/nginx/o/2024/05/31/16110845t1hb256.jpg)
Mäng ja imed
Need, kel on õnnestunud pilet hankida, peavad aga hoolega vaatama, mis kell ja kus tuleb alguseks kohal olla: kas Tartu linnamuuseumi õues või Sõpruse silla all betoonpostide vahel. Publikut ootab seal näitlejast teejuht, kes koos vabatahtlikest abilistega juhivad inimesi mööda kindlaid marsruute, mis looklevad teineteisest eraldi, aga saavad ka vahepeal kokku.
Teatavat füüsilist valmisolekut ja entusiasmi see teatrisseminek küll nõuab, aga on siiski jõukohane kõigile. Teekonnal on hulk peatumis- ja puhkekohti, kus näeb ka traditsioonilist teatrit ja tantsu ning juhtuvad «imed».
Tassisime viiendale korrusele oma jalgrattad iga kord, kui suvel Annelinna-sõbrannaga tema juures kokku saime.
Imedele lavastaja Jaanika Tammaru ka osutab. See tähendab, et lisaks dramaturgi kirjutatule ja näitlejate tööle hakkavad loos rolli mängima Annelinna hoovide päriselulised seigad. Kas tuleb keegi parasjagu õue nöörile pesu riputama, jalutab naabruses koera ja lehvitab või teeb sealsamas kolmanda korruse aknal suitsu, demonstreerides kuldpruuniks päevitunud ülakeha ... See kõik on päris. Või siiski, äkki just lavastatud?!
:format(webp)/nginx/o/2024/05/30/16108858t1h6e6d.jpg)
Ühest küljest on «Läbi linna» lood puhas dokumentalistika, inspireeritud annelinlaste mälestustest. Ehk vaid pisut lavastaja, kunstniku ja muusikakujundaja poolt ühe või teise detailiga rõhutatud ning teatraalseks muudetud, taustal on ikkagi Annelinn.
«Läbi linna» tiimi liige Evelina Nõmme on üks neist, kes on korjanud annelinlaste lugusid, tänaval ja puhkealadel inimesi kõnetanud, raamatukogudesse ja ostukeskustesse kirjakaste üles riputanud ning pärast sinna libistatud sedeleid sirvinud. Ka veebilehele talletatud arvamusi hoolega tähele pannud.
:format(webp)/nginx/o/2024/05/30/16108857t1h635a.jpg)
«Annelinn on koht, kus ma tahaksin, et mu lapsed kasvaksid,» kirjutab üks.
«Loodetavasti on asjad aastatega paremaks läinud ja Anne kanalis ei uju enam junnid suplejale vastu. Ja oi, neid prussakaid!» märgib teine.
«Amazing People, music students.» Ehk tõlgitult: hämmastav rahvas, allkirjaks muusikatudengid.
/nginx/o/2024/05/31/16110843t1hb755.jpg)
«Minu Annelinn on viiekorruseline maja, kus elas mu sõbranna,» kirjutab keegi. «Tassisime viiendale korrusele oma jalgrattad iga kord, kui suvel tema juures kokku saime.»
«Kunagi käisin Annelinnas kohtingul,» lisab järgmine. «Mängisime kutiga kortermajade juures sellist mängu, et mõtlesime akende taha inimesi välja. Et kes seal elada võiksid ... Selle kutiga rohkem ma kohtunud ei ole, aga seda mängu mängin ikka veel.»
Võti paelaga kaelas
Evelina Nõmme sõnul tekib neid lugusid rännaklavastuse prooviperioodil muudkui juurde, sest inimesed juba teavad ja tunnevad neid ning ütlevad tere.
Kujutage ette stseeni, kus noormees seisab, lilled käes, akna all ja vaatab igatsevalt üles. See stseen on lavastusest. Näitleja tegevust ja proove jälgib mitmendat päeva oma rõdult aga vanem mees, kes ühel õhtul küsib: «Kas sa kala tahad?» Ning viskab murule kolm soolakala, mida trupp õhtul ka isukalt nosib.
/nginx/o/2024/05/30/16108856t1hb40c.jpg)
Või peatab ühe asjapulga õues pingil istuv mees kelmika küsimusega: «Kas sa tahad teada, miks koer liputab saba?» Kui esimesel hetkel on tunne, et nüüd järgneb rumal lorijutt, siis ei! Lugu läheb edasi nii, et vaata, koera mass on suurem kui saba mass. Kui oleks vastupidi, liputaks saba koera!
/nginx/o/2024/05/31/16110840t1ha465.jpg)
Kõik need argised seigad muutuvad tänu vahetule suhtlusele väärtuslikuks ja on olnud hinnalised lood ka dramaturg Kirill Havanskile, kes Annelinna portreteerib, mõistmaks just selle piirkonna lummust, poeetikat ja ajaloolist taaka.
Igale etendusele tulijaile antakse kaela paelaga võti. See võti on tugevam sümbol, kui esmahetkel näib. Annelinnas jooksevad lapsed praegugi ringi, võti paelaga kaelas, ja tõtt öelda, paljud inimesed mäletavad seda tava oma lapsepõlvest, linnast ja linnaosast hoolimata.
Iga tulija saab paelaga kaela värvilise korterivõtme, et teda teiste gruppide külastajaist paremini eristada.
Kristjan Teedema
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)