/nginx/o/2024/05/26/16100335t1h8ba8.jpg)
Eesti väitlusseltsi kolm noort liiget andsid Euroopa parlamendi debatile oma hinnangu. Et vahetult enne valimisi saada aimu, kes on tugevad ja kes veidi nõrgemad kandidaadid, võtsid Tommi Valgma, Markus Laanoja ja Ellen Roper (noor)kandidaatide seisukohad pulkadeks lahti. Avaldame kolme Eesti väitlusseltsi liikme analüüsid muutamata kujul.
/nginx/o/2024/05/26/16100329t1h8612.jpg)
Tommi Valgma
Tartu Ülikooli riigiteaduste seltsi noorkandidaatide valimisdebatt jäi silma kui üks võrdväärsemaid valimisdebatte mälestuses, kus ükski kandidaat ei olnud teistest ilmselgelt parem ega veenvam. Kuigi selge jaotus kandidaatide soorituste taseme vahel pärast debatti analüüsimist on siiski selge. Üldiselt oli debati jooksul iga kandidaadiga märgatav probleem oma platvormi seostamisel Euroopa Liidu hetkelise päevakavaga ning rohkem langeti erakondade tavalisele ja juba valijatele tuntud riigisisesele retoorikale.
Kõige silmapaistvamaks osutus Parempoolsete kandidaat Lavly Perling. Märkimisväärselt suutis Perling oma vaateid esitada teistest kandidaatidest erinevalt väga struktuurselt ja selgelt, kasutades häid argumenteerimisvõtteid, et oma materjal ja seisukohad valijatele ajalises mõttes väga efektiivselt edasi kanda. Ometi ei saa öelda, et Perling debati võitis niivõrd, kui teised selle talle kaotasi. Tihti jäid tema sõnavõtud üle kogu debati väite tasandile ja puudusid põhjendused suurtele ja kõikehõlmavatele seisukohtadele, kuid teised kandidaadid andsid Perlingule äärmiselt palju vaba ruumi ning ei küsitlenud tema seisukohti sisuliselt efektiivselt või ei küsitlenud neid üldse, mis andis Perlingule meeletu eelise.
Suurimaks konkurendiks Perlingule osutus kahtlemata Hanah Lahe Reformierakonnast. Arvestades, et suur osa debatist keskendus kliimamuutuse ja selle lahendamise küsimusele, mängis Lahe koduväljakul. Olles kõige veenvam debati teemade arutluses just Euroopa Liidu, mitte riiklikul tasandil, teeb Lahest kindlasti konkurendi debati võitjaks, kuid tema puuduv agressiivsus teiste kandidaatide ümberlükkamisel oli märgata isegi, kui too tegeles debati esimesel poolel enim just sellega. Võrreldes teiste kandidaatidega paistis Lahe silma oma argumentide täielikkuses. See tähendab, et ta oli ilmselt ainukene, kes mitte ainult ei võtnud sõna väitelisel tasandil, vaid pakkus kindlasti kõige rohkem reaalseid näiteid praegustest Reformierakonna poolt läbiviidud poliitikatest Euroopa tasandil ning samuti, valmisdebattidel alavääristatud oskusena, suutis ta valijate endiga suhestuda, tuues selgelt välja, miks valijaid tema teatud seisukohad peaksid üldse huvitama, eristades sellega ennast teistest laval.
Pärast Lahet ja Perlingut kui debati parimaid domineeris vestlust ka Rain Epler, kes oli parim vastastele reageerimisel ja nende efektiivsel ümberlükkamisel, peegeldades samal ajal ka EKRE tavalisi seisukohti ja sidudes enda seisukohti erakonna poliitikatega hästi. Ometi kadus Epleri domineeriv kohalolek debati teisel poolel pärast kliima- ja julgeolekuteemadest edasi minnes. Samuti oli märgatavalt ebaselge Epleri reaalne väljavaade sellest, mida tema kandidaadina toetab peale üldiste konservatiivsete positsioonide, mis jäi tagaplaanile tulistele sõnavõttudele teiste kandidaatide positsioonide kritiseerimisel.
Roheliste esindaja Rasmus Lahtvee hoidis tugevalt erakonna põhiliini seoses keskkonnaprobleemidega ja oli kaasahaarav retooriliselt, kuid ometi debati vältel olid tema sõnavõtud täidetud punktidega, mida teised juba puudutanud olid, mis tegi tema seisukohad raskesti eristatavaks ja ebaselgemaks. Seda eriti just keskkonnateemadel, kus Hanah Lahe ja Perling olid pidevalt Lahtveest sammu ees. Samuti langes ta suurimaks ohvriks debati jooksul teiste kandidaatide rünnakutele, mis tõhusalt muutsid ta positsioonid antud debati kontekstis vähe oluliseks.
Sotsiaaldemokraatide Vootele Päi jäi suuresti debati sisulisest arutlusest välja. Välja arvatud põgusad sõnavõtud kliima- ja sanktsioonide teemal, oli Päi üllatavalt eemaldunud debati sisust, millel valijaskond ilmselt tugevamaid positsioone just temalt ootaks. Isegi arvestades Päi väheseid sisukaid sõnavõtte, jäid tema seisukohad väga lahtiseks ja ebaselgeks ning oma kõige tugevamal kujul jäi Päi lihtsaks uudisteankruks praegustel Euroopa Liidu teemadel, suutes enda seisukohti debati teemadega vähe siduda. Samuti paistis ta välja ka demagoogiavõtete kasutamise poolest just teiste kandidaatide isiklikus ründamises, mille poolest sarnanes ta Hendrik Johannes Terrasega, kes langes samuti debati jooksul anektootidele ja kiiretele kommetaaridele teiste erakondade seisukohtadel, kuid tehes seda äärmiselt vähem sisukamalt. Terrasel puudusid ka kindlad seisukohad enamikul teemadel ning tema sõnavõtud jäid tihti debatis pikalt püsivaks.
Isamaa Virve Linder ja Keskerakonna Andrei Korobeinik olid kindlasti debati vähim silmapaistvad. Enamikel juhtudel rääkisid mõlemad ainult siis kui debati moderaator neile otseselt sõna andis üldise positsiooni andmiseks teemaplokkide alguses ning puudus agressiivsus ise teemadel sõna võtta. Samuti olid mõlemad märgatavalt apaatsed otsestele rünnakutele nende suunas, mis tegi nende sõnavõttudest vähem kui kommentaarid üldiselt vägagi tulises debatis. Viimaks, tasub märkida, et sarnaselt Lahtveega oli Linderi ja Korobeiniku sisuline materjal väga derivaatne teiste kandidaatide juba mainitud punktidest, mis tegi neist raskesti eristatavad kandidaadid teiste jõuliste argumenteerijate seas, mille tulemusena jäid nad nii ajaliselt kui sisuliselt debati tagaplaanile kohe algusest.
/nginx/o/2024/05/26/16100331t1he9f7.jpg)
Markus Laanoja
Tartu Ülikooli riigiteaduste seltsi korraldatud valimisdebatt andis peamiselt tudengitest koosnevale kuulajaskonnale kiire, ent kahtlemata rikastava ülevaate erakondade seisukohtadest teemadel, mis enne valimisi enim kirgi kütavad.
Hoogsas debatis paistis enim silma Lavly Perling, kes hoidis end terve diskussiooni vältel pildis ning jõudis edastada nii oma erakonna tähtsamaid seisukohti ning vastata kaasosalejate ideedele. Perling on kohati üsna terava keelega, mille sobivuse üle võib ehk vaielda, kuid paistab silma retooriliselt tugeva, konkreetse ning ladusa esinejana. Samad märksõnad iseloomustavad hästi ka tema argumente, mis on selge ülesehitusega ning pööravad tähelepanu nii praegustele probleemidele kui ka parimatele lahendustele.
Hanah Lahe jättis debati alguses pisut ebaleva mulje, tuues positiivse programmi asemel liigselt esile teiste erakondade tehtud vigu. Kindlama jalgealuse leidis Lahe kliimat puudutavates küsimustes, kus kasutas veenvalt seniseid kogemusi parlamendisaadikuna ning sõnastas selgelt nii Reformierakonna pakutavaid lahendusi kui ka nende tagamaid. Kui teistes teemades polnud tunda ehk samasugust põhjalikkust, olid Lahe vastused siiski konkreetsed ning seostusid hästi Reformierakonna üldiste valimislubaduste ning Euroopa tasandil tehtavate otsustega.
Rain Epler suutis debatis edukalt reageerida oponentide sõnavõttudele, kuigi probleemide väljatoomisele lisaks oleks tihedamini võinud järgneda lahendused, mida EKRE ise pooldab. Julgeolekust ja ka kliimast rääkides kasutas Epler tõhusalt erinevaid näiteid, et oma mõtteid täpsustada, ent näiteks migratsiooni teemal jäid vastused moderaatori küsimustele pisut üldsõnaliseks.
Rasmus Lahtvee püüdis läbivalt oma väiteid ka põhjendada ja näitlikustada, kuid kasuks oleks tulnud mõtete tugevam ülesehitus: kohati kippusid sõnavõtud muutuma venivaks ning paistis, et öelda oleks olnud rohkem. Nii mitme osalejaga debatis on täpsus aga kriitilise tähtsusega oskus. Samuti jäi debati lõpuks mõnevõrra ebaselgeks, millised on Roheliste programmi põhitõed ning kuidas need teiste erakondade lubadustest erinevad. Sama mure all kannatas debatis Andrei Korobeinik, kelle kiired repliigid haakusid küll hästi debatis toimuvaga, kuid jõudsid Keskerakonna tuumseid seisukohti vaid markeerida, mitte süsteemselt selgitada. Hetkedel, kus moderaator täpselt Keskerakonna valimisprogrammiga haakuvaid küsimusi esitas, andis Korobeinik siiski põhjalikke ning tõestusmaterjaliga toetatud vastuseid.
Vootele Päi paistis debatis täitvat miinimumnõuded, kuid ei kasutanud ära kõiki võimalusi tuua välja sotside pakutud lahendusi või, juhul kui neid mainiti, selgitada ettepanekute kasulikkust või piisavust. Nii mõnigi mõte jäi esialgu väite tasandile ning kulus mitu repliiki, et algset seisukohta täiendada ja kuulajat päriselt veenda. Veel enam joonistus sama probleem välja Hendrik Johannes Terrase puhul, kelle sõnavõtud kippusid olema lakoonilised, mistõttu jäi puudu üldistusjõust. Kaasa oleks aidanud näiteks tõestusmaterjali kasutamine, et väiteid selgitada, või konkreetsete järelduste sõnastamine. Samuti kulutasid mõlemad anekdootlikele lugudele aega, mida oleks saanud otstarbekamalt kasutada.
Kõige nõrgema esituse tegi debatis Virve Linder, kes sai ja/või võttis debatis kõige vähem sõna. Oskus pidevalt debatis kaasa lüüa näitab muu hulgas võimet vastaste mõtetele kiiresti reageerida ning oma jututeemasid teiste ideedega siduda. Põhjalikumad vastused keskendusid tihti pigem sisepoliitikale, kuid debati kontekstis pakkunuks rohkem huvi see, kuidas Isamaa teemasid Euroopa Parlamendis käsitleks – selles tõi Linder välja küll praeguseid probleeme, ent puudu jäi omapoolsetest lahendustest.
/nginx/o/2024/05/26/16100332t1hd232.jpg)
Ellen Roper
Riigiteadlaste korraldatud debatt oli nauditav ülevaade kandideerivate erakondade positsioonidest kõigis olulisemates küsimustes. Olgugi et fookus nihkus alatasa Eesti tasandile, olid esitatud seisukohad üldiselt põhjendatud ning kandidaadid varmad enda ideid seletama ning kaitsma.
Lavly Perling Parempoolsetest oli debatis edukaim. Sõnavõttude teadlik struktureerimine, näiteks mõtete arvu nimetamine kohe esimeses lauses, ning siis selle struktuuri juurde jäämine lisas selgust ning hoidis repliigid sisutihedad. Näis, et punktidele viitamine muutis kohati ka moderaatori Perlingu suhtes leebemaks. Suures plaanis olid Perlingu sõnavõtud teravad, selgelt maailmavaate ning Euroopa taseme poliitikatega seotud.
Vootele Päi sotsiaaldemokraatidest Perlingu majanduspoliitilise vastukaaluna jäi argumentatsiooni teravuse poolest küll alla, ent oli debatis tervikuna siiski edukas. Olgugi et sõnavõttudesse segunes ka asjasse mittepuutuvat, lisas ta debatti mitmel kohal nüanssi viidetega konkreetsetele toimimisloogikatele. Samuti sidus ta sarnaselt Perlinguga seisukohad ka spetsiifiliste üleeuroopaliste poliitikatega.
Hanah Lahe esindas Reformierakonda tasakaalukalt, jäädes rahulikuks ka debati tulisematel hetkedel. Selgelt väljendatud seisukohtadel olid pea alati põhjendused ning need viisid debatti selgelt edasi. Positiivselt jäid silma ka Lahe põhjendatud ümberlükked. Võrreldes eelneva kahe debateerijaga seostas Lahe paraku sõnavõtte vähem Euroopa tasandi poliitikaga.
Väärikalt panustas debatti ka Rasmus Lahtvee Eestimaa Rohelistest. Mitme teema puhul jäi ta veidi kinni juba teiste esitatud punktide kordamisse, lisades omalt poolt vähe nüanssi. Kus ta aga eristus, tõi Lahtvee alati väitlusesse loogiliselt põhjendatud ning edasiviivaid argumente, suhestades neid oskuslikult ka juba kõlanutega.
Rain Eplik EKREst esitas enda seisukohad debatis konkreetselt, enamasti koos põhjendustega ning viidetega tabavatele näidetele. Samuti oli ta valmis oma seisukohti rünnakute eest kaitsma. Paraku segunes sellesse positiivsesse pilti kohati ka üpris ebaselgeid viiteid, näiteks tervikuna suutis Eplik debatis siiski eristuda. Hendrik Terras esindas erakonda Eesti 200 küll selgelt ja karismaatiliselt, ent loogilistest põhjendustest ning konkreetsusest jäi antud korral veidi vajaka. Sageli nappis viiteid konkreetsetele lähenemistele, fookus oli pigem üldise murekoha piiritlemisel, seda nii näiteks rändeküsimuses kui ka kliimapoliitika teemal.
Virve Linder Isamaast panustas debatitervikusse küll vähem, ent tema sõnavõtud olid siiski sisukad. Ta juhtis mitmel korral selgelt ja põhjendatult tähelepanu olulistele probleemidele, näiteks rändepoliitikas riigiteenuste (näiteks politsei) kandevõimele või kliimapoliitikas ringmajandusele. Paraku jäi sõnavõttudest üldiselt puudu konkreetsusest (eriti lahenduste osas) ning seosest laiema platvormiga.
Andrei Korobeinik Keskerakonnast tõi väitlusesse juurde mitmeid huvitavaid perspektiive. Sõnavõtud keskendusid samas pigem siseriiklikele küsimustele ning jäid sageli üsna napisõnalisteks. Väga positiivsena tuleks aga välja tuua tema tähelepanelikkust Rasmus Lahtvee faktiväite üle täpsustamisel, mis lisas debati energeetika teemaplokki palju sisulist selgust.
Üldpildis oli väitlejate tase üsnagi ühtlane. Perling eristus enda struktureerituse ja põhjenduste teravuse poolest, ent päris põhjendamata väiteid toodi lauda läbivalt vähe. Puudu jäi aga just seost Euroopa tasandiga ning konkreetsust selles osas, kuidas suurtele probleemidele täpselt lähenema peaks.
/nginx/o/2024/10/18/16427064t1h12ce.png)