Edgar Savisaar: kohalik võim peab kuuluma kohalikele

Tallinna linnapea Edgar Savisaar pressikonverentsil. Foto: Teet Malsroos/Õhtuleht

Märtsikuu viimasel päeval kogunes Tallinnas Eestimaa linnade ja valdade üldkogu, kus osalesid pea kõigi Eesti omavalitsuste esindajad. Üldkogul võeti üksmeelselt vastu deklaratsioon, mis esitab linnade ja valdade esindajate seisukohad mitmes Eesti elu sõlmküsimuses, sealhulgas regionaalhalduse ja kohaliku omavalitsuse reformi ning kohalike omavalitsuste ja maakondlike omavalitsusliitude rahastamiskorralduse kohta.
 

2012. aasta algus on olnud paljulubav: streike ja miitinguid pidasid õpetajad, raudteelased, bussijuhid, energeetikud. Valitsus üritas püüdlikult seletada, et ühed streikijad olid enam-vähem õiged ja teised täiesti valed, kusjuures pani eriti omavalitsustele pahaks streikijate toetamist.

Samuti kuulsime ministrite suust, kuidas streikijad ja meeleavaldajad olevat peaaegu Eesti riigi vastased. Kuid just streikijate ühisrinne oli see, mille tulemusena hakkas haridusminister üldse rääkima õpetajate palgatõusust, tehes nägu, nagu oleks ta alati nii mõelnud. Just streikijate ühisrinde tõttu lubas peaminister alandada töötuskindlustusmaksu. Seda pole palju, kuid märk sai maha pandud.

Raha on vaja

Protestijad näitasid, et nende ühtsuses on jõud, mida ei saa enam ignoreerida. Meie inimestes tekkis usk, et lõpuks ometi suudetakse end kokku võtta ja kokku tulla. Tekkis usk solidaarsuse jõusse.

Linnade ja valdade üldkogul osalejad polnud siiski protestimiitingul, vaid kongressil, kus anti valitsusele selge signaal: meie juhime Eesti elu kohtadel, kohalik võim on meie kätes.

Peale kohaliku võimu peab omavalitsustel käes olema ka võim maakondades – just seepärast tehti ettepanek anda võim maakondades üle maakondade omavalitsusliitudele.

Maavalitsused on muudetud pealinnast mehitatud regionaalseteks valitsusparteide kontoriteks ning praegusel kujul kaotanud oma olemasolu mõtte. Me tahame maakonna võimu demokratiseerida. Kõige tähtsam on see, et tahame maakonna saatuse kujundamise tegelikud hoovad anda maakonna inimesi esindavate omavalitsuste esinduskogude kätte. Siis on lootust igal maakonnal, ja siis saab tärgata lootus ka tervel Eestil.
Terve Eesti arengu üks kriitilise tähtsusega probleem on omavalitsuste tulubaasi taastamine – asi pole ju omavalitsuste ühendamistes ega piirides, vaid selles, et neil pole raha.

Nii näiteks on väga paljud omavalitsused suures hädas veevärgiprojektide omaosaluse maksmisega. Mis kasu on Euroopa abist, kui selle vastuvõtmine on abi kõige rohkem vajavatele omavalitsustele üle jõu käiv koorem? Riik peaks võtma sellised kulud enda kanda.

Meil on eri suurusega ettevõtted, kes saavad hakkama, kui neil on raha, sest ettevõtte suurusest olulisem on oskus majandada. Omavalitsuste eelarveid on aga valitsus kärpinud määrani, et neist suur osa on tõepoolest toimetulekuga raskustes. Mida nad peavad tegema? Kas soovitama kõigil oma inimestel kolida Helsingisse, Stockholmi või pealinna Tallinna?

Kindlasti tuleb läbi vaadata omavalitsuste maksubaas – praegu ei saa omavalitsused midagi ettevõtluse arendamisest. Kuni aga omavalitsusel puudub rahaline side tema territooriumil tegutseva ettevõtlusega, on nad mõlemad hädas.

Ühelt poolt on iseseisva maksubaasi loomine tee omavalitsuste tegeliku sõltumatuse suunas, teisalt oluliseks hoovaks terve majanduse käivitamiseks. Kohaliku ettevõtluse jõud on seni soikus, sest omavalitsusel pole motiivi seda toetada.

Teha end kuuldavaks

Omavalitsuste toetus streikijatele oli määrava tähtsusega. Kuid vallad ja linnad peavad nüüd ise ka oma nõudmised kuuldavaks tegema. Toompea loodud kuvandi järgi istuvad omavalitsustes aga väetid ja mõttetud vennikesed, kellest pole kellelgi sooja ega külma – me peame selle müüdi purustama!

Kujutagem ette mõnda päeva ilma omavalitsusteta: toimimast lakkaks ühistransport, lasteaiad ja koolid oleksid kinni, prügi ei veetaks jne. Euroopal on kogemus, kuidas saada hakkama ilma valitsuseta. Nii polnud Belgias keskvalitsust poolteist aastat, aga kõik olid rahul, sest omavalitsused tegid oma tööd ja inimesed said vajalikke teenuseid.

Kui Stenbocki maja uksed sulgeks, võiksime üsna hästi hakkama saada, kui aga sulgeda linnavalitsused ja vallamajade kontorid, tajuksid olukorra erinevust ja omavalitsuse tegelikku rolli kõik üsna kiirelt.

Tallinnal oli au võõrustada paljude Eesti linnade ja valdade omavalitsustegelasi, kes üldkogule tulid. See polnud omavalitsustel esimene kord üleriigiliste probleemide arutamiseks kokku saada, kuid seekord tulime kõik koos. Tulime, et küsida, millisena soovime näha selle aasta Eestimaa poliitilist kevadet. Ja teha omavalitsuste hääl kuuldavaks.