Merle Karro-Kalberg, Anna-Liisa Unt, Karin Bachmann: kuidas selline «korralagedus» kultuuripealinna sobib?

Merle Karro-Kalberg (vasakult), Karin Bachmann ja Anna-Liisa Unt. Foto: Margus Ansu

Kureeritud elurikkuse projekt sündis ligi kuus aastat tagasi. Istusime kolmekesi, pluss vankris beebi, kesklinna kohvikus. Õues laiutas igavene november. Läbi akna vaatasime Vanemuise suunas südalinna parke, kus peale paari bussile ruttaja polnud hingelistki.

Tartu oli äsja otsustanud kandideerida Euroopa kultuuripealinnaks ja välja kuulutanud ideede konkursi, mida siis uhke nimega aastal teha võiks. Rüüpasime kohvi ja saime aru, et seda võimalust, et pargid ja maastikukultuur kultuuripealinna tuules püünele tõsta, ei saa me mööda lasta.

Praeguseks on vankribeebi kasvanud kuueaastaseks rõõmsaks tüdrukutirtsuks ja kesklinna parkides toimunud muutused, mis pole linlasi ükskõikseks jätnud. Nüüd, kultuuripealinna tiitliaastal on ehk paslik korraks tagasi vaadata, osutada sellele, mis on tehtud, mis on õnnestunud ja vastata korduma kippuvatele küsimustele.