/nginx/o/2012/04/08/1045364t1hf5d7.jpg)
Ene-Helve Kallavuse aiaväraval on silt «Kuri koer», pildil punaselt hõõguvate silmadega hundi moodi elukas. Aiast seest, hoiatava tahvli tagant piilub võõraste poole aga pisut kartliku olekuga, laperdavate kõrvade ja soojade silmadega eesti hagijas Retro, kes alles külaliste väravast sisenemise peale valju laulu lahti laseb, igaks juhuks ohutusse kaugusesse hoides.
Retro meloodiline haukumine vallandab tõelise laulukoori ka maja tagant suurtest aedikutest – häält teevad majapidamise kümme koera kolmest tõust, hagijatele lisaks veel suured heledad lääne-siberi laikad ja väiksed tumedad pikakarvalised taksid.
Kennel Jahisarve paar aastat tagasi lahkunud asutaja Vello Kallavus kirjutas oma meenutustes, et ilma koerata jaht on nagu ilma pillita pidu. Tema ise jahimehena tahtis saada täit elamust – oluline ei olnud mitte niivõrd saak kui kõik kokku – värske õhk, loodus ja koerte ilus hääl.
Tal oli elu jooksul üle 60 jahikoera ja ta kasvatas ligi 400 kutsikat, nende hulgas 20 pesakonda veel praeguseni haruldasi eesti hagijaid.
Kogemata koerapidajaks
Perenaine Ene-Helve Kallavus muigas Jahisarve alguspäevadest rääkides, et tema on tegelikult selline koerapidaja, kellele koerad väga ei meeldigi. Ta ise elas lapsena koos vanematega kitsas korteris ning arvas, et ju tal jäi sellest ajast külge arvamus, et koera ei ole koju vaja.
Kui tema poeg ja abikaasa tõid 1990. aastal koju lühikarvalise taksi kutsika, kes öösiti suurest üksindusest nuttis, polnud enam midagi teha. Paari päeva jooksul toodi pisikesele seltsiks teinegi koerapõngerjas, seekord pikakarvaline taks, ning koerakasvatusele oli algus pandud.
Pärast abikaasa lahkumist jäi Jahisarv poja Kaido nimele, kuid kuna tema elab perega linnas, on igapäevased asjatoimetused ikkagi perenaise teha.
Perenaine rääkis, et nende koerad elavad aasta läbi õues ning see on mitmest küljest hea. Toakoristajal jääb ära vajadus pesta põrandalt poriseid jälgi, koerale on plussiks aga karastunud tervis, jahile minnes ei pea kartma tema külmetumist nii palju kui toakoera puhul.
Ka kuudid aedikutes on ehitatud talvist õueselamist silmas pidades, neil on paksud seinad ning lühikarvaliste hagijate tarvis veel kaks eraldi ruumi, millest tagumine on eriti soe.
Kallavuste majas saavadki koerad tavaliselt tuppa vaid kahel juhul, kas näituseks valmistudes või pesakonnaga. Nii saab viimast aega tiinel koeral või värskel emal pidevalt silma peal hoida ja vajadusel aidata.
Kutsikatega mammad harjuvad Kallavuse sõnul inimese pideva kohalolekuga kiiresti ära. Kui mõni järeltulijatest kipub pesast liiga kaugele roomama, siis selle asemel, et ise järele minna, tehakse nõudlik niuks perenaise poole – näed ju, et lasi jalga, too tagasi!
Järgmist beebibuumi on oodata umbes kuu aja pärast, mais peaks peaaegu ühel ajal ilmale tulema kaks hagijate pesakonda, millest ühe emaks on väravale vastu tulnud Retro.
Säravad näitustel
Kuigi Jahisarve koerad kasvatatakse tööloomadeks, käiakse nendega ka pidevalt näitustel, nii kodumaal kui lõuna pool piiri taga. Kõik võidetud rosetid ja karikad on uhkelt välja pandud – karikad seisavad kaminasimsil tihedalt nagu sõdurid paraadil ning kõigis vikerkaarevärvides rosettide jaoks on hangitud suured sirmid.
Jahisarve koerad on nõnda ilusad, et on välimuse eest tšempionideks kuulutatud nii Eestis, Lätis kui Leedus.
Ilusad loomad peavad aga eelkõige oskama tööd teha ehk jahti pidada. Näiteks laika ülesandeks on jahiloom üles otsida ja teda haukumisega senikaua kinni hoida, kuni jahimees kohale jõuab. Hagijas peab aga jälje üles võtma ja vahetpidamata kilgates mööda seda edasi jooksma.
Teistest väiksem taks on aretatud urgudes jahipidamiseks ning tänapäeva Eestis kasutatakse teda palju näiteks kobraste püüdmiseks – rebasenahkade järele ei ole enam nõudlust.
Koerad veedavad päevad aedikutes ja kuna perenaine ei jõua kõigi kümnega iga päev metsas käia, pääsevad nad vahepeal õue peale jooksma. Pildistamiseks lahti lastud hagijad ei suuda kuidagi paigal püsida, tormavad suurest rõõmust sokuhüppeid ja jänesehaake tehes mööda õue ringi ning samamoodi ka laika Boix.
Viimane näitab pärast esimesi tiire aga ilmselgelt, et jooksmisest veel etem oleks perenaist kallistada. Paneb oma suured käpad inimese õlgadele, limpsab keelega ega mõtlegi enam lahti lasta. Meeldimine on vastastikune, ka perenaine ise ütles varem, et laikadest meeldib talle Boix välimuse pärast kõige rohkem.
Kõiki koeri korraga jooksma lasta ei saa, sest näiteks isased saavad omavahel kenasti läbi, kuid emastel kipub üksteisega tihtipeale tüli tekkima. Naiste asi, ütleb perenaine.
Koerte kõrvalt teisi loomi pole Kallavused eriti pidanud. Ükskord ammu tõi perepoeg koju kassi ning kogemata õpetati temast välja jahikass. Leidlapsest kiisupoeg kasvas üles kutsikatega ja hakkas vanemaks saades nendega metsaski kaasas käima.
Rohkem kasse pole Kallavustel olnud, kuid aastaid tagasi peeti metssigu. Metsas oli neid tol ajal vähe ning koerte õpetamiseks toodi mõned maja juurde aedikusse elama, loomulikult vajaliku loaga.
Ühegi nunnutamislooma järele pole perenaine vajadust tundnud – soovi korral saab kallistada ja sülle võtta ka kõiki kümmet.
/nginx/o/2013/07/05/1876346t1h5455.jpg)