Tartu ülikoolis 1976. aastal avatud ajakirjanduse erialale pääses 25 sisseastujat. Sõel oli tihe. Keegi ei saanud näha aga ette tolle põlvkonna saatust.

Viimane lugu sarjast Ajakirjandusõpe 70. Koos kujundusega. Autor Lii Ranniku.
Viimane lugu sarjast Ajakirjandusõpe 70. Koos kujundusega. Autor Lii Ranniku. Foto: Tpm

1960ndail ja varemgi sündinud noored ihkasid ülikoolis ajakirjandust õppida. Miks?

1976. aasta suvel ajakirjandusosakonna loomingulisele konkursile pääsemiseks läksid arvesse keskkooli lõputunnistuse keskmine hinne, iseloomustus-soovitus, kaastööd kooli almanahhides ja -raadios või rajoonilehes ning noorsooväljaandes. Kui trükkiläinud lugusid võtta polnud, võisid õnne proovida avaldamata kaastöö, luuletuse, isegi karikatuuriga.

Kaasapandu põhjal valiti välja need, keda oodati juulis loomingulisele konkursile esseed kirjutama. Kirjutajatest valiti omakorda välja need, kes olid oodatud õppejõududest komisjoni ette vestlusele. Kui siis pärast seda oma nime kateedri uksele riputatud paberilt üles leidsid, ootasid sind augustis ees ka ülikooli sisseastumiseksamid, mis tulid nii või teisiti kõigil tudengeiks pürgijail ära teha erialast hoolimata.

1976. aasta sügisel õpinguid alustanud ajakirjandustudengid pärast loengut. Aime Jõgi (vasakult), Aarne Rannamäe, Marica Alaküla (Lillemets), Kärt Tõnisson (Hellerma), Mati Määrits, Aune Nuiamäe (Unt), Raivo Lott, Jaan Rekkor. Kõik on alles ees.
1976. aasta sügisel õpinguid alustanud ajakirjandustudengid pärast loengut. Aime Jõgi (vasakult), Aarne Rannamäe, Marica Alaküla (Lillemets), Kärt Tõnisson (Hellerma), Mati Määrits, Aune Nuiamäe (Unt), Raivo Lott, Jaan Rekkor. Kõik on alles ees. Foto: Erakogu

1976. oli kindlasti eriline aasta. Sealt alates asuti tulevasi ajakirjanikke harima iseseisva õppekava järgi, kuna varasem ajakirjanike õpetamine oli paarikümnel varasemal aastal aset leidnud eesti filoloogia sees ja varjus. Kahekümne viie ajakirjandustudengiga kursuse juhendajaks sai professor Juhan Peegel.

Järgmistel aastatel pääses kandideerijatest žurnalistikasse vaid 15 noort. Nende järgmiste kursuste juhendajaiks olid Marju Lauristin, Peeter Vihalemm, Andrus Saar, Sulev Uus, Krista Aru, Epp Lauk. Juhan Peegel rohkem kursusi endale juhendada ei võtnud.

Mis sai edasi?

Tartu ülikooli ajakirjanikudiplomiga noored spetsialistid suundusid kaheksakümnendatel tööle rajoonilehtedesse, Eesti Televisiooni ja Eesti Raadiosse, Rahva Häälde, Noorte Häälde, Edasisse, Spordilehte, Õhtulehte, Kodumaasse, Noorusesse, Kultuuri ja Ellu ...

Teisisõnu asusid nad tsensuuri tingimustes ametisse EKP (Eestimaa kommunistlik partei) häälekandjate toimetustesse. Mõni astus ka parteisse, aga kommunistliku ideoloogia propagandasõdureid neist enamasti ei saanud. Paljudest kujunesid hoopis mõjukad inimesed, kelle sõna luges ja kes aitasid ühiskonda ette valmistada Eesti omariikluse taastulemiseks.

Kuidas see võimalik oli?

Oli stagnaaeg, Leonid Brežnev (Nõukogude Liidu kommunistliku partei peasekretär) suri alles 1982, perestroikat ei paistnud kuskilt, rääkimata muinsuskaitseliikumisest, isemajandavast Eestist, Balti ketist, fosforiidisõjast, rahvarindest, laulvast revolutsioonist.

Miks 1950. aastate lõpus ja 1960. sündinud noored TRÜ ajakirjandusosakonda äkki usaldasid? Ei peljatud loomingulist konkurssi, eksamitulemustest tekkivat kõrge skooriga pingerida ega konkurentide kuldmedaleid. Väga paljud ihkasid, maksku mis maksab, sinna proovida. Miks?

Mitte keegi ei saanud ette näha tolle põlvkonna saatust ega tulevikuvõimalusi. Või sai? Neile küsimustele proovib siinne lugu vastuseid leida.

AIME JÕGI

Kommentaarid (1)
Copy