/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
Tartu ülikoolis 1976. aastal avatud ajakirjanduse erialale pääses 25 sisseastujat. Sõel oli tihe. Keegi ei saanud näha aga ette tolle põlvkonna saatust.
/nginx/o/2024/05/14/16072059t1h4091.jpg)
1960ndail ja varemgi sündinud noored ihkasid ülikoolis ajakirjandust õppida. Miks?
1976. aasta suvel ajakirjandusosakonna loomingulisele konkursile pääsemiseks läksid arvesse keskkooli lõputunnistuse keskmine hinne, iseloomustus-soovitus, kaastööd kooli almanahhides ja -raadios või rajoonilehes ning noorsooväljaandes. Kui trükkiläinud lugusid võtta polnud, võisid õnne proovida avaldamata kaastöö, luuletuse, isegi karikatuuriga.
Kaasapandu põhjal valiti välja need, keda oodati juulis loomingulisele konkursile esseed kirjutama. Kirjutajatest valiti omakorda välja need, kes olid oodatud õppejõududest komisjoni ette vestlusele. Kui siis pärast seda oma nime kateedri uksele riputatud paberilt üles leidsid, ootasid sind augustis ees ka ülikooli sisseastumiseksamid, mis tulid nii või teisiti kõigil tudengeiks pürgijail ära teha erialast hoolimata.
/nginx/o/2024/05/14/16071799t1h057a.jpg)
1976. oli kindlasti eriline aasta. Sealt alates asuti tulevasi ajakirjanikke harima iseseisva õppekava järgi, kuna varasem ajakirjanike õpetamine oli paarikümnel varasemal aastal aset leidnud eesti filoloogia sees ja varjus. Kahekümne viie ajakirjandustudengiga kursuse juhendajaks sai professor Juhan Peegel.
Järgmistel aastatel pääses kandideerijatest žurnalistikasse vaid 15 noort. Nende järgmiste kursuste juhendajaiks olid Marju Lauristin, Peeter Vihalemm, Andrus Saar, Sulev Uus, Krista Aru, Epp Lauk. Juhan Peegel rohkem kursusi endale juhendada ei võtnud.
Mis sai edasi?
Tartu ülikooli ajakirjanikudiplomiga noored spetsialistid suundusid kaheksakümnendatel tööle rajoonilehtedesse, Eesti Televisiooni ja Eesti Raadiosse, Rahva Häälde, Noorte Häälde, Edasisse, Spordilehte, Õhtulehte, Kodumaasse, Noorusesse, Kultuuri ja Ellu ...
Teisisõnu asusid nad tsensuuri tingimustes ametisse EKP (Eestimaa kommunistlik partei) häälekandjate toimetustesse. Mõni astus ka parteisse, aga kommunistliku ideoloogia propagandasõdureid neist enamasti ei saanud. Paljudest kujunesid hoopis mõjukad inimesed, kelle sõna luges ja kes aitasid ühiskonda ette valmistada Eesti omariikluse taastulemiseks.
Kuidas see võimalik oli?
Oli stagnaaeg, Leonid Brežnev (Nõukogude Liidu kommunistliku partei peasekretär) suri alles 1982, perestroikat ei paistnud kuskilt, rääkimata muinsuskaitseliikumisest, isemajandavast Eestist, Balti ketist, fosforiidisõjast, rahvarindest, laulvast revolutsioonist.
Miks 1950. aastate lõpus ja 1960. sündinud noored TRÜ ajakirjandusosakonda äkki usaldasid? Ei peljatud loomingulist konkurssi, eksamitulemustest tekkivat kõrge skooriga pingerida ega konkurentide kuldmedaleid. Väga paljud ihkasid, maksku mis maksab, sinna proovida. Miks?
Mitte keegi ei saanud ette näha tolle põlvkonna saatust ega tulevikuvõimalusi. Või sai? Neile küsimustele proovib siinne lugu vastuseid leida.
AIME JÕGI
/nginx/o/2024/05/14/16071795t1hb601.jpg)
Maikuu 19. päeval 1979. aastal sai professor Juhan Peegel 60 aastat vanaks. Osakonnas õppis siis juba kolm kursusetäit ajakirjanikuhakatisi, lisaks eesti fillide keskel õppinud žurnakad. Suur osa elas Pälsoni (nüüd Pepleri) tänav 14 ühiselamus, kust suunduti varahommikul oma õppejõudu üles laulma, kaasas kõik, mis hädavajalik.
Omaküpsetatud ja pisut lõhki vajunud kakaokook, viis pudelit Sovetskoje Šampanskojet, kõrvadega ja kõrvadeta tassid, kuna pokaale ühikarahval ühes võtta polnud.
/nginx/o/2024/05/14/16071798t1he5d4.jpg)
Siis veel 60 eri pikkuses küünlajuppi, lillepärg. Lõpuks puhkenurgast kaasa haaratud tugitool, milles otsekui troonil kanti kohale ka Juhan Peegli näoga kaisunukk – tollase esmakursuslase Külli Muna käsitöö. Laud ja lina olid samuti kaasas.
Tervituslaulu järel käärisid tudengihärrad käised üles ja tõstsid oma professori õhku. Ei mäleta, mitu korda täpselt, aga pärast esimesi viskeid jätkati Peegli-näolise nuku ülesloopimisega. Seda vaatas juubilar juba kõrvalseisjana muheldes pealt. Oli meeliülendav hommik.
/nginx/o/2024/05/14/16071796t1h7225.jpg)
/nginx/o/2024/05/14/16071797t1h23d5.jpg)
Sealt alates on 19. mai olnud Tartu ülikoolis žurnalistikat õppinuile alati meelespidamist ja tähistamist väärt.
Professor Juhan Peegli mõju tulevastele ajakirjanikele tol ja järgmisel kümnendil on olnud üüratu. Üks asi on inimlikud väärtused, mida ta oma olekuga vaikimisi kandis ja edasi andis. Teine asi aga suur annus idealismi, mida ajakirjandusosakonnas õppijaisse kahtlemata süstiti, mistõttu nad toimetustesse tööle siirdunult tõesti uskusid end oskavat maailma parandada.
Lennulauamõtted
1976. aastal õpinguid alustanud kursus poseerib viis aastat hiljem ajakirja Noorus juunikuunumbri kaanepildil.
Fotoseansile on kohale ilmunud napilt pooled, aga kuna pilt tuli ära teha kuu või poolteist varem, sai osa tudengite puudumist seletada diplomitöö kirjutamise pingelise perioodi ja ajanappusega. Ilmselt polnud paljusid tol päeval Tartuski.
/nginx/o/2024/05/14/16071794t1h0f3f.jpg)
Ajakiri Noorus oli tollal Eestimaa leninliku kommunistliku noorsooühingu keskkomitee ühiskondlik-poliitiline ja kirjanduslik-kunstiline ajakiri, rubriikideks «Nimesid komsomoli auraamatust», «Mina, kommunistlik noor», «Meie sõprusmajandis» jne.
Aga ajakiri avaldas ka doktor Noormanni lehekülgi, kus noorte armuvaluküsimustele vastas psühholoog Tõnu Ots. Seal trükiti ära alles keskkoolipingis istuvate õpilaste mäslevat omaloomingut, retsenseeriti raamatuid ja kunstinäitusi, avaldati mõttevahetusi ühiskondlikult teravatel teemadel. Tolle, 1981. aasta juuni numbri esikaanefoto juurde kirjutas 13. leheküljel veerutäie juttu praegune kirjanik ja kriitik Kärt Hellerma, kes oli samuti ajakirjanikudiplomi saaja ning juba Nooruses tööl.
Seal veerus pealkirjaga «Lennulauamõtteid» olid mõned ettekuulutavad read. «Seljataga on viis akadeemilist aastat, ees aga suur hulk ideaalide ja tegelikkuse valulise sünteesimise aegu,» kirjutab Kärt Hellerma. «Esimene pääsuke küll kevadet ei toovat, kuid on ometi märk sellest, et talv on minekul, peaasi, kui lendajal tiivad kannavad.»
/nginx/o/2024/05/14/16072141t1h2aa6.jpg)
Kuidas siis läks, kas tiivad kandsid?
«Olime ju värskelt ülikooli lõpetanud ning ma tahtsin oma teadmisi ja oskusi esimeses töökohas hoogsalt rakendama hakata,» meenutas nende ridade autor nüüd. «See mu lugu pidi olema sissejuhatus uuele, täisverelise ajakirjaniku seisundile. Mul oli indu ja hasarti, samas painas ka vastutustunne ja kahtlus, kas saan ikka hakkama. Iseseisvust tuli alles harjutama hakata, aga iseseisvus meeldis mulle väga.»
Kärt Hellermale oli algul lubatud koht Nooruse kultuuriosakonnas, see oli aga kellelegi teisele ära antud ja nüüd tal tuli hakata end harjutama väga paljude erinevate teemadega.
«Üks asi oli küll keeruline,» märkis ta. «Käisime väljasõitudel Eesti eri rajoonides, kus tegime reportaaže noortest tööinimestest ja siis pidi nendega ka seda komsomoliteemat siduma. See oli üsna kunstlik, aga kohustuslik, ja selle eest tuli tollasel peatoimetajal Vello Pildil hea seista.»
Talv oli minekul
Siiski õnnestus Kärt Hellermal oma kultuurikriitiku kalduvusi välja elada, tehes varakult kaastööd Loomingule, Keelele ja Kirjandusele ning tollasele Sirbile ja Vasarale. «Vahel, muide, tuli aidata ka toonasele doktor Noormannile ehk Tõnu Otsale meeletutes hulkades tulnud kirjadele vastata,» lisas ta.
Aga ideaalid ja tegelikkus?
«Tegelikkus vajutas küll oma pitseri, aga ideaalid siiski jäid ja on alles senimaani,» vastas Kärt Hellerma. «Olen nii oma esseistikas kui ka ilukirjanduses püüdnud neid au sees hoida. Kuu aega tagasi ilmus mul kuues luulekogu, «Nimi ja vaim». Ja eks ma vaikselt hakkasin juba Nooruse ajal ilukirjanduslikke killukesi kirjutama, esimese raamatuni jõudsin küll alles 40-aastaselt.»
Aga «talv on minekul», mida mõtles Kärt Hellerma sellega siis?
«Vaevalt, et ma seda Eesti Vabariigi tulekuga seostasin, sinna jäi veel kümme aastat. Karta on, et see oli vaid ilus kujund lootuse või lootusrikkuse kohta, mida me kõik tööelu alustades vajasime,» kõlas vastus. «Muidugi olime parajad idealistid. Vahe on selles, et nüüd oleme vähe vanemad idealistid, sellised, kes on elu realistlikuma poolega hästi tuttavad, pettumustega sealjuures ka. Ja sel idealismil on võib-olla nüüd natuke teine nimi: töökus, pühendumus, missioonitunne, usaldusväärsus, visadus, kohanemisvõime.»
Terve elu raadioajakirjaniku tööd teinud Erki Berends pani tudengipõlves koos osakonnakaaslaste Tiit Matsulevitši ja Veiko Paalmaga kokku Academia Peegeliana eetikakoodeksi. Seal seisis: me ei tee ajakirjandust ülemustele, vaid rahvale; me ei tee ajakirjandust isikliku kasu pärast; ei suhtu inimesse kui materjali; ei kaitse seisukohti, mille õiguses me ise veendunud ei ole jne.
Erki Berendsi meelest polnud selles midagi väga erilist, et ülikooli lõpetamise järgne kümnend tõmbas koos muutustega kaasa noori ja edumeelseid, hea haridusega ajakirjanikke.
Sel idealismil on nüüd võib-olla natuke teine nimi: töökus, pühendumus, missioonitunne, usaldusväärsus, visadus, kohanemisvõime, leidis kirjanik Kärt Hellerma.
«Toonasel, nüüdsega võrreldes hõredal meediamaastikul oli ka palju kergem esile pääseda, ükskõik kas lehtedes, raadios või televisioonis,» arutles ta. «Teisalt kasvatas Academia Peegeliana oma õppejõudude eeskuju toel missioonitundlikke ajakirjanikke, kes ei leppinud toimetustes alalhoidlike vanemate kolleegide manitsustega «paati mitte liigselt kõigutada».»
/nginx/o/2024/05/14/16071792t1hab9a.jpg)
Ühiskondlik aktiivsus avaldus Erki Berendsi sõnul paljudel žurnakatel juba ülikoolis kas rahvusvaheliste suhete ringis, filmiklubis, Tartu muusikapäevade korraldusmeeskonnas, EÜEs (Eesti üliõpilaste ehitusmalev) ja mujal.
Tartu ülikooli raamatukogu direktor Krista Aru, kellest sai kohe pärast diplomi saamist 1981. aastal žurnalistika õppejõud ja uue kursuse juhendaja, leiab, et see kõik oli nende põlvkonnal kaasas juba kodust, kus neid õpetati noorest peale tööd tegema ja vastutama. Nii oma sõnade kui ka tegude eest.
Eelkõnelenute kursusekaaslane Marica Lillemets, endine teleajakirjanik, vahepealne ministri nõunik, nüüdne ettevõtja, koolitaja ja konsultant, arvas, et ajakirjandust läksid 1976. aastal õppima ärksad inimesed, kes tahtsidki maailma muuta, endast ja oma elust märgi maha jätta ning saada Tartu ülikoolist hea haridus.
Kagebiitide pesas
Marica Lillemetsa enda esimene eelistus oli diplomaatia, teine juura, aga kummaski neist poleks saanud hakkama ilma EKPta ehk Eestimaa kommunistlikkusse parteisse kuulumata.
«Õnneks just siis, kui ma Miina Härma kooli 1976. aastal lõpetasin, avati ülikoolis täismahus ajakirjanduse osakond. Juhan Peeglit ja mitmeid humanitaaridest õppejõude teadsin Tartu tüdrukuna juba varem, TRÜ filmiklubis käisin keskkoolist saati, kooliraadiot sai tehtud ja almanahhi kirjutatud – seega tundus ajakirjandus õige koht,» meenutas ta.
Ta õppis raadioajakirjanikuks, käis hoolega praktikal, aga lõpuks ei julgenud Eesti Raadio tookordne juhtkond teda tööle võtta just selle isemõtlemise ehk nagu nemad väitsid, nõukogudevastase hoiaku tõttu. «Tööle läksin hoopis paguluses elavatele eestlastele suunatud ajalehe Kodumaa majandustoimetusse, kust sai alguse minu majandusajakirjaniku karjäär,» rääkis Marica Lillemets. «Sealt kommunistide ja kagebiitide pesast pääsesin ajakirja Aja Pulss ning lõpuks vabasse nädalalehte Eesti Ekspress.»
Siis õpingud Dublinis ja Londonis, töö USAs. Eesti taasiseseisvumise eel ja ajal tegi Marica Lillemets ETVs ja teistes telekanalites majandus-(poliitilisi) saateid, selgitas inimestele, mis on turumajandus, oma raha, kapital.
«Äriuudiste» ja «Insideri» mõte selles oligi, et inimestele keerulisi nähtusi võimalikult lihtsalt, aga samas lihtsustamata selgitada.
/nginx/o/2024/05/14/16072140t1h050e.jpg)
Tiit Matsulevitš õppis Tartu ülikoolis ajakirjandust aastail 1977–1982 ja jäi siis samuti žurnalistikakateedrisse tööle, enne kui temast sai välisministeeriumi nõunik ja diplomaat.
«Tartu ülikool oli ja on tänini Eesti kõige vanem ja kõvem «firma», kaubamärk,» sõnas Tiit Matsulevitš.
«Tartu ülikoolis elas ka meie tudengiajal edasi Eesti aeg ja hääletu arusaam, et Eesti ajaloo siht ja mõte ongi Eesti omariiklus. Ülikooli ei suutnud võimud päriselt tasalülitada. Eesti aja vaimu kandsid paljud õppejõud, ja mitte ainult meie osakonnas. See oli nagu sild üle aegade, side, mis kestis ning ammutas jõudu kultuurilinna Tartu märkidest ja sümmeetriapunktidest,» lisas ta.
Meediaärimees Hans H. Luik lõpetas ajakirjandusosakonna 1984. aastal, sai tööle ajakirja Kultuur ja Elu.
Enne kui ta 1989. aastal Eesti Ekspressi asutas ja seda peatoimetama asus, jõudis olla paar aastat Rakvere teatri kirjandusala juhataja, kirjutas isegi näidendeid.
Hans H. Luige sõnul oskas tollane žurnalistikakateeder õppekavasse paigutada neid aineid, mis valmistasid ühiskonnast aru saama ja osalt ka juhtima. «Dotsent Välja näiteks luges meile juhtimise aluseid. Kaubamaja direktor Vello Peedimaa luges praktilist majandamist,» tõi ta näiteid. «Emma-kumma aine raames saadeti meid ettevõtete juhte usutlema. Mina küsisin küsimusi Tartu mööblikombinaadi direktorilt Olev Nigulilt. Meile õpetati tagasisidestamist, kommunikatsiooni eri viise. Et kuidas erineb suhtlemine korralduste ja loosungitega «ülalt» ning teiselt poolt «alt» ehk inimgruppide arvamuse väljaselgitamise ning juhtimises arvessevõtmisega.»
/nginx/o/2024/05/14/16072144t1h194a.jpg)
Ta meenutas üht Peeter Vihalemma loengut, kus õppejõud tegi selgeks, millised on üldse Eesti NSV ja teiste riikide ressursid. Kuidas mõõdetakse tööviljakust. Milline on tööviljakus eri riikides, kui palju tsentnereid hektarilt saadakse teravilja NSV Liidu ühes või teises piirkonnas ning maailmas. «Meelde on jäänud lehmade väljalüpsi tohutu vahe NSV Liidus ja Iisraelis,» märkis Hans H. Luik.
Marju Lauristin ning hiljem ka Tiit Matsulevitš õpetasid nende kursusele vaba ühiskonna toimimise aluseid Lääne-Saksa näitel avaliku arvamuse loengutsüklis nn Frankfurdi koolkonna ühiskonnakriitikute Habermasi, Adorno ja Horkheimeri näitel. Veel rääkisid Peeter Vihalemm ja Marju Lauristin neile Saksa-Ameerika psühhoanalüütikust, filosoofist ja sotsioloogist Erich Frommist ja pakkusid keeleoskajaile lugeda Frommi raamatuid.
Otsest jama ei sundinud tavaajakirjanikku tollal keegi eetris rääkima ega lehes kirjutama, meenutas meediaärimees Hans H. Luik.
«See kõik tundub takkajärele meie ettevalmistamisena Eestis uute võimaluste avanemiseks, millest 1980. aastatel oskasidki vaid idealistid unistada,» sedastas Hans H. Luik. Aga miks usaldati ajakirjandusosakonda, miks sinna sisse saada ihaleti?
Erki Berends nõustus, et ülikooli ajakirjandusõpe oli tõepoolest prestiižne eriala. Ta teab mitmeid, kes ei saanud osakonda sisse ja loobusid, või neid, kes tegid mitu katset, enne kui püünele pääsesid, ning neidki, kes ei söandanudki proovima tulla. «Ju see eriala oli parajalt põnev, pakkus väljakutseid ja oli mingis mõttes elitaarne,» arvas ta. «Mõte saada kooliharidust tipp-pedagoogidelt, ja mitte ainult erialaselt, surus tagaplaanile hirmu suure konkurentsi ees.»
/nginx/o/2024/05/14/16072142t1h737d.jpg)
Prestiižne eriala. Miks?
Krista Aru märkis, et võrreldes kõige muuga tundus ajakirjanduses siiski elu ja põnevust olevat. «Ükski noor ei taha astuda seisvasse vette, ikka tahaks midagi ära teha, aktiivset elu elada. Kogu sellest kontrollisüsteemist ja süsteemi tugevusest ei teadnud meietaolised siis ju veel midagi,» sõnas ta.
Marica Lillemets uskus samuti, et ajakirjanikel õnnestub kuidagi tõtt rääkida, kasvõi ridade vahel. «Eesti Raadios olid keskööprogramm ja mõned kultuurisaated, mis minu meelest avardasid inimeste maailmapilti ja mõjusid nõukogude tegelikkuses värskendavalt,» loetles ta.
«Ajakirjanikuna töötamine andis siiski võimaluse pääseda ligi infole, saada uut teadmist ja kontakte. Vajadusel juurdepääsu ka erifondidele, võimaluse teada saada, mis ikkagi toimub raudse eesriide taga. Lisaks õpetati meile ülikoolis ka selliseid õppeained nagu sotsioloogia, semiootika, filmindus, väliskirjandus ja väliseesti kirjanduse kriitika. Neist õhkus 1970. aastatel midagi erutavat ja uut, isegi pisut keelatut. Stagneerunud ühiskond ei tähendanud veel stagneerunud isiksusi. Tartu ülikoolis oldi kohati vägagi elus ja ärksad!»
Miks tahtsid noored stagnaajal ajakirjanikuks? Vastust sõnastades osutas Hans H. Luik ka muule. «Ajakirjanikutöö ENSVs pakkus suhteliselt palju vabadust ja võimaldas edevust rahuldada,» leidis ta. «Sissetuleku poolest kuulusid ajakirjanikud linnalise eliidi hulka ja oskuslikud nihverdajad said honoraridega palgalisa teenida. Tööülesandeid võis mõne muu erialaga võrreldes valida, ise endale teemasid otsida, žanre valida, et muuta töö mitmekesiseks.»
Ka märkis Hans H. Luik, et tõsist informeeritust nõukogude massiväljaannete ajakirjanikult ju keegi ei eeldanud. Võrreldes vabade ühiskondade ajakirjanikega töötati kilpkonnatempos, see oli parajalt mugav. Töö pakkus regulaarselt võimalusi aga kontorist väljas viibida, boonuseks kinnimakstud komandeeringud või isegi ametiauto kasutamine.
Palju oli ka kultuuriajakirjandust, portreeajakirjandust ja olukirjeldusi, «väljavabandavat» ajakirjandust ehk lõputuid «inimlikke» lugusid murelikest tublidest töötajatest, kelle murede põhjust – nõukogude süsteemi – ei tohtinud nimetada. «Otsest jama ei sundinud tavaajakirjanikku keegi eetris rääkima ega lehes kirjutama,» meenutas Hans H. Luik.
Tiit Matsulevitš tuletas meelde, kuidas rahvasuu kutsus Tartu ülikooli ajakirjandusosakonda 1970. ja 1980. aastatel Peegli kooliks. See sisendas kestvust, see äratas usaldust. «Kui laps sinna sisse sai, võisid ka eestimeelsed lapsevanemad kindlad olla, et nende järeltulija on õigetes kätes,» ütles Tiit Matsulevitš. «Tulevane amet kätkes loomuldasa võimalusi teha punakarjääri ja mitmed vilistlased selle valisidki, ent ometi ei saanud see valdavaks. Kohalikud ideoloogiajuhid tulid hoopis teistest fakulteetidest ja instituutidest.»
/nginx/o/2024/05/14/16071800t1h3205.jpg)
Jah, Juhan Peegel oli osakonna «vapiloom». Selle iroonilise määratluse on ta sõnastanud ise, saarlasliku huumoriga. «Akadeemilist kaalu täiendas sõjaveterani staatus, toonases keelepruugis «õigel poolel» sõdinule võimaldas see vabadusi ja kilpe Jupiteri ja härja turniiriväljadel, mistõttu oli asjameestel ebamugav ning isegi kohatu talle turja karata,» arvas Tiit Matsulevitš.
Veel rääkis Tiit Matsulevitš hellade sõnadega oma kursusejuhendajast ehk sangviinilisest Marju Lauristinist, kes 1980ndate teisest poolest hakkas Tartu ülikooli ajakirjandusõppes aina enam tooni andma ning kes tõi ajakirjanike ettevalmistusse moodsa sotsioloogia ja meediauuringud, Lääne õpetlaste koolkonnad.
Niisiis akadeemiline tase ja vabameelne vaim, elukogemus, ajaloo tundmine ja uuendusmeelsus koos põlvkondade järjepidevusega tekitasid Tartu ülikooli peahoone paremtiiva teise korruse lõpus omalaadse oaasi, ajakirjandusosakonna, kus kasvatati kriitiliselt mõtlejaid, aastate edenedes veidi nagu varjatud vastalisi, kellele nähtus nimega ENSV ei olnud tingimata igavene ega enesestmõistetav.
/nginx/o/2024/05/14/16072146t1ha053.jpg)
Südamega
/nginx/o/2024/05/14/16071793t1h770c.jpg)
Ajakirjandusprofessori ja keeleteadlase Juhan Peegli käsitsi kirjutatud tekst on alati selge ja loetav. Ta kirjutas nii, et tähed ei olnud omavahel seotud – lahuskiri, öeldakse selle kohta moodsal ajal.
Tema huumoriga vürtsitatud käsud ja korraldused omandasid teadetetahvlil sisust hoolimata alati kalligraafilise väljanägemise, rääkimata lausetest, kus ta kasutas sõna «süda» või «südamlikult» ja kus ta joonistaski sõna asemel kirjapilti südame. Vahel ka lille.
Millegipärast näib see praegu kõneväärt.
Üks sedel, mida olen ise kasutanud järjehoidjana, on kutse aastatetagusele ajakirjandushariduse konverentsile, nagu see nüüdki, 17. mail kohe ees on.
Kutse teisel küljel seisavad tuttava käekirjaga read:
«Suur tänu teile kõigile nendel koos käidud aastatel kogetud rõõmude ja murede ühise jagamise eest! Tean, et lähete missioonitundega tulevikku. Ikka siiralt teie Juhan Peegel.»
:format(webp)/nginx/o/2024/05/15/16072703t1h259e.jpg)
AIME JÕGI