ARVUSTUS ⟩ Suudlevad bakhandid Emajõe Teebas

Veel hetk ja algabki suudlemise orgia. Kärt Kokkota ja Elina Soosaar lavastuses «Bakhandid». Foto: Oliver Valk

Zeusi poeg Dionysos on pikkadelt rännuteedelt jõudnud tagasi sünnipaika Teeba linna. Ta õpetas viinamarjakasvatuse ja veinivalmistamise kaunist kunsti Araabias ja Aasias, jõudis välja ka siia kaugele põhja Hüperboreasse, kus aga legendi järgi olnud elu nii täiuslik ja harmooniline, et veini tarvis polnudki.

Euroopa kultuuripealinna programmi kuuluv uusversioon Euripidese tragöödiast «Bakhandid» toob Dionysose jälle Hüperboreasse, Emajõe Ateenasse, õpetab veini nautima, sest elu pole siin ammu enam täiuslik. Ja ühtlasi elustab ekstaatilised pidustused Kithaironi mäel, kus naised joobnult hulluvad ning bakhantidena metsloomi paljaste kätega surmavad, nende verd joovad ja toorest liha söövad.

Etenduse aeglane sissejuhatus venib nagu lämbe pärastlõuna tuuletul siseõuel, enne veinijumala saabumist on Teeba naiste elu igav. Kogu tegevus toimub naiste pingelistes pilkudes. Iga õhuvirvendus saab tähenduslikuks ja tekitab lootust – ehk keegi tuleb, toob uudist või lihtsalt vaheldust argirutiini?